VARESE LOOD
Oli tunne, et oi, ma sellest jaaniajast Saarnakil kirjutan kokku terve romaani. Või noh, vähemalt kuuenda jutukese kindlasti. Nüüd pliiatsit haarates avastasin aga, et...
Suvine aasalillede õitsemise tippaeg kipub heinakuu teises pooles küll juba pisut väsima, ent küllap leidub jumikate-metsporgandite-raudrohtude kõrval siiski ka mitmeid muid õitsejaid.
Mullu oli päris põrutav teadasaamine, et enam ei jagunegi Hiiumaa valgeks lääneks ja punaseks idaks. Ehk siis seni pärinesid kõik viis valge tolmpea leidu...
Tänavuse aasta orhideeks valitud pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) on meie käpaliste seas üks erandlik tegelane.
Kevadistest salumetsataimedest on kindlasti kõige isepärasem, võiks öelda lausa kummalisim harilik käopäkk (Lathraea squamaria). Ta näeb välja nii imelik, et millegi muuga segamini ajada...
Oli tunne, et oi, ma sellest jaaniajast Saarnakil kirjutan kokku terve romaani. Või noh, vähemalt kuuenda jutukese kindlasti. Nüüd pliiatsit haarates avastasin aga, et...
Sain alles nüüd talvel tagantjärgi Saarnaki lugusid kirjutades teada sealse veel ühe kohanime: Sarapuuränk. Seal Sääreotsast tulles, kus laid laiemaks kosub. Aga… ei mäleta...
Oma igal Saarnaki käigul, ka kõige põgusamal, olen ikka Pärnamäe rängal ära käinud. Sest see on laiu kõige-kõigem koht. Teist samasugust paika vaevalt kuskil...
Tapio Vares | Hiiu Leht Mis võiks olla veel mõnusam kui jalutuskäik mööda laiu randa, eks ole. Tegelikult see ilus Saarnaki läänerand, mööda kõrgest...
Oli sumekuldne jaanilaupäeva õhtupoolik. Meri sahises taamal Vesiotsa randa. Ja tuul sabises Pärna taluõue saarevõrades. Kuid siis pilvines taas. Valge suveöö hämaruse eel läks...
Mullust suve meenutades tõden ikka taas, et jaaniaeg Saarnakil oli see kõigem. Kuigi hingest kipub aastakümnete kuludes suurem nooruslik kõigest vaimustumine ja romantilisus kaduma,...
Kuues pilt. Ojaküla saar oli kunagi võimas puu. 1970ndate algul 26 meetrit kõrge ja tüveümbermõõt 4,3 meetrit. Paraku murdus ta 1988. aasta 30ndal novembril...
Neljas pilt Ojaküla Põrgukivi oli mu jaoks üllatus. Ei mäletanudki, et ta ikka NII suur on. Esmalt lähenedes üks kuubisein, mis tagantvaates osutus tõsiselt...
Võib-olla on valge tolmpea mu lemmikorhidee. Ühest küljest võiks arvata, et just tema harulduse tõttu. Eesti mandriosas jagub tal vaid paar leidu, peamine kasvupiirkond...
Esimene pilt Ojaküla Järvemäed. Ei mäletagi, millal ma viimati siin käisin. Ega mitte oma esimesel avastusretkel märtsi lõpus 1999? Koht on muljetavaldav. Kunagi asus...
Soe-soe heinakuu. Suure heinategemise sekka sai ühel õhtul siiski ka üks väljasõit ette võetud. Sinna Kõpu otsa. Kalana oli kunagi mu lemmikküla. Selline natukese...