Mu koduämblik sai just nüüd kevade eel talve teise rammusa kõhutäie. Ta elab mu voodi kohal lae all seinanukas tapeedi taga oma pisikeses kodus.
Jaht kulges enamvähem sarnaselt eelmise korraga. Just mu magama jäämise ajal kukkus suur must rasvane kärbes vastu lage pekslema ja täisdetsibellidel sumisema. No ei sedasi uinuda saa! Pidasin plaani piitsa järele minna, kui juba jäi kärbes silmale sama hästi kui nähtamatusse võrku. Jälle rabeles saakloom seal mis jaksas. Palju väiksem ämblik tegi korduvaid katseid talle ligi pääseda, ent pidi aina tagasi tõmbuma. Lõpuks läks õnneks surmahammustus ära teha. Nüüd pidi ta ootama, kuniks kärbse sisemus parajaks supiks lahustub. Tegelikult päris võigas vaatepilt, kuis kärbes aina hääbuvamalt sumiseb ja tõmbleb…
Jäin magama. Hommikuks oli ämblik saagi oma pessa vedanud. Nagu esimeselgi korral. Nüüd aga tundub, et prügilaibast vabanemine läks natuke nihu. Igatahes sigines ühel hetkel kärbsekeha taas välja ning ripub seina ääres pika niidi otsas. Justkui ämbliku trofee.
Mõtlesin, et lugu on sellega otsas ja võib punkti panna. Kuid juba järgmisel õhtul püüdis ämblik kolmandagi kärbse. Seda mugides paistis ta üksjagu suuremaks paisunud olevat. Vaat et end lõhki ei vitsuta!
Kui see nüüd ikka oli seesama ämblik… Pagan seda teab. Tundub kummaline, et üks ämblik jaksab järjepanu nii palju kärbsesuppi endale sisse ajada.
Igatahes ripub lae all seinanukas nüüdseks tervelt kaks ämbliku trofeed.
