Tänavusel 65. maakonnalehe võrkpalliturniiril mängis meeldivalt palju Hiiumaa võrkpallureid – kolm meeskonda ja
naiskond.
Hiiumaa võistkondade kõrgeimaks kohaks omaenda võrkpalliturniiril jäi Hiiumaa nime kandva meeskonna
5. kuni 8. koht. Meeskonnas Hiiumaa mängisid Talis Vähejaus, Toomas Nurk, Marek Sahtel, Henro Orav, Andreas Gabriel Vannas ja Jaan Rebel.
Meeskondadest jagas Hiiumaa VK II Tulemine 13.–14. kohta ja Hiiumaa Spordikooli meeskond 15.–18. kohta.
Hiiumaa VK II Tulemine mängis koosseisus Steven Saarnak, Hannes Teidla, Silvester Ilumets, Markus Pink, Norman Ilumets ja Kertjan Novek. Hiiumaa Spordikooli meeskonna koosseisus mängisid Johannes Lige, Kevin Saarnak, Ülari Kaibald, Miko Sedrik, Meelis Sõmer, Markus Tisler ja Alo Reitav.
Naiskond Hiiumaa Tüdrukud jagas 20 naiskonna seas samuti 15. kuni 18. kohta. Meie ainsas naiskonnas mängisid Helen Talu, Emma Rajaveer, Berit Tikenberg, Meribel Piil, Emili Saarnak, Avelin Ruus ja Marge Vähter.
Parimaks Hiiumaa naismängijaks valiti Helen Talu Hiiumaa spordikooli naiskonnast, parimaks meesmängijaks Jaan Rebel Hiiumaa meeskonnast. Meie parim noormängija oli Emili Saarnak Hiiumaa spordikooli meeskonnast.
Väike ausammas vundamendiks
Samas satuvad Hiiumaa mees- ja naiskonnad omaenda turniiri autasustamispjedestaalile aasta aastalt aina harvemini. Ühest küljest on põhjuseks turniiri hea maine, mis toob kohale ka meistriliiga taseme mängijaid, kellele kohalikel palju vastu panna pole, teisalt võiks võrkpalli nii-öelda alus olla ka laiem ja selleks annaks üht-teist ära teha.
Turniirikorraldajate kohvilauas käis üks korraldajaid Kadi Kiiver välja hea mõtte – kui vallavalitsejad Eestimaa vanimast võrkpalliturniirist lugu peavad, võiks nad turniirile püstitada ausamba. Ei midagi pompöösset ja kulukat, lihtsalt üks murukattega võrkpalliplats Kärdla linnaparki. Platsi võiks rajada täpselt samasse kohta, kus Kärdla linnapargis 1958. aastal esimene võrkpalliturniir peeti – ruumi peaks seal olema. Võrkpalliplatsil oleks võrk kogu aeg üleval ja üks pall mänguvalmis.
Turniiri peakohtunik Mati Kiiver selgitas, et see oleks siis igapäevane koht, kus iga soovija saaks võrkpalli harjutada. Palli saaks õhtuti toksima minna perede või sõpradega, ka oleks see sobivalt lähedal ka Kärdla kooli õpilaste jaoks, kes vahetunni ajal või peale tunde saaks mängida.
Tõsi, välisväljakud rajati ka Hiiumaa spordikeskuse juurde, aga selgub, et seal on tuulekoridor, kus pidevalt tuul puhub ja isegi korvpalli õieti mängida ei saa. Enne kui haljastust tuuletõkkeks ei rajata, on seal mängimine üsna võimatu.
Ka on Rannapaargu juures suvevolle jaoks olemas liivaväljakud, aga nagu ütles Mati Kiiver – paljud on harjunud ja neile meeldib mängida tavapärasel muruväljakul.
Lapsed tahavad mängida
Selle kinnituseks, et noortel mängulusti jagub, paar näidet. Kui ilma poolest ülikuumal võrkpallipeol käisid juba finaalmängud, toksisid sealsamas kõrval palli Hiiumaa spordikooli võistkonna vormis noormees ja neiu. Pärisin, kuidas nad jaksavad ja kas nad pole palavast mängupäevast veel väsinud. “Langesime nii vara mängust välja, et ei saanud isu täis mängida,” vastas noormees.
Teine seik juhtus naiskondade finaalmängu ajal. Kui Saaremaa naiskond turniirivõidu saavutanud Sparta naiskonnale teises geimis tuule alla tegi ja koos käsi tõstes rõõmsalt “Saaremaa!” hüüdsid, ruttas ringi ka üks umbes viieaastane tüdruk. Tüdruku rõõmuks ühtekuuluvushüüet korrati temaga koos. Ja kui naiskond väljakule kolmandat geimi mängima suundus, sammus tüdruk justkui enesestmõistetavalt nendega koos väljakule.
