Liina Siniveer Kust selline mõte – elamuskeskus Käinasse?
Tuuletorni saamisloo algus oli Käina valla ajal, kui vallal oli üks hoone, mis oli peavalu ja probleem – meil oli spordikeskus ja selle otsaplokk, mis üha vananes ja inetumaks muutus. Kui muude parendustega olime enam-vähem joone peal, siis see oli tõeline häbiplekk. Olemasolev hoone ei võimaldanud lihtsat lahendust – et lõigata hooneosa maha, kulutada 100 000 eurot ning panna kips ja muu välissoojustus sinna otsaseina. See pilt Käinasse sissesõidul oleks olnud veel koledam.
See mure oli siis ühelt poolt ja teisalt tekkis rahastamisvõimalus. Kolmandaks oli vaja kuidagi leida ka sisuliselt kandev vajadus, mida lahendama hakata. Lihtsalt ilu pärast polnud vaja teha.
Miks just see koht?
See mis ideedest kandma jäi, oli teadvustamine, et Hiiumaal pole hooajaväliselt paiku, kus olla, aega veeta. Ehk kui minna õhtul otsima, kus meil üldse inimeste väikegi kogunemine toimus, siis sai pilt selgemaks – Käina ujula juures oli õhtuti 15–20 autot. Täpselt sama palju kui Kärdlas Selveri ees, Coopi kaupluste ees oli neid vähem. Ja mujal nagu polnudki sügisõhtutel autosid näha. Olime valiku ees, kas tahame teha mingisuguse külastuskeskuse looduslikult kaunis, eraldatud, eelnevate tingimusteta paigas. See oleks tunde järgi lõppenud sellega, et paneme selle talvel kinni, sest mitte keegi ei jõua hoida n-ö kahe inimesega kahe auto jaoks soojas maja, kohvikut ja mõnusat keskkonda. Meile tundus, et see nüüdne Tuuletorni asupaik on ainuke koht, kus on kohe olemas kohalikke kliente ning kui eeldatavalt saame juurde mõned turistid, siis tasapisi külastajate arv kasvaks. Aga tehes keskuse nii-öelda valesse kohta, pandaks see talveks kinni. Sellest siis tunnetus, et sinna paika võiks tekkida külastuskeskus. Edasi sai usaldatud spetsialiste. Hoone on arhitektide pakutud visioon. See, mis sinna sisse tuli, on välja pakutud Eesti teiste kõige professionaalsemate sisutootjate poolt. Ja neil oli professionaalsust keskenduda Hiiumaale. Ja lõpuks kõik läkski nii, et usaldasime professionaale ja olime kindlad enda n-ö kõhutundes. Nii tekkiski elamuskeskus Tuuletorn sellisel kujul nagu me seda nüüd teame ja näeme.
Kas kõhutunne realiseerus?
Ma mäletan, et EASile, kes ehitust rahastas, sai selgitatud, üks kord ebaõnnestunult ja teine kord õnnestunult, seda loogikat, mida neil sealt Tallinnast oli väga raske omaks võtta. Küsiti ikka üle, et kuidas te loodate saada nii palju külastajaid nii väikeses kohas. Lihtne vastus oligi see, et Kõpu tuletornis käib 20 000–
30 000 külastajat aastas, vaatamata sellele, et see on avatud juba üle paarikümne aasta. Turismipiirkonnas see ongi nii, et tuleb pidevalt uusi inimesi peale. Nagu näiteks noored inimesed, kes pole eal Hiiumaal käinud. Sellega on olemas külastajate püsivoog. Ja kui nad on juba kord saarele tulnud, siis ei ole nende valik enam piiskopilinnus Haapsalus ega Kuressaares, vaid ta teeb neid valikuid Hiiumaal. Ja eelkõige otsib kohti, mis tunduks vahvad lastele ning mis oleks huvitav ka täiskasvanutele.
Nii ongi, et 20–30 protsenti Hiiumaa külalistest käivad kindlasti Tuuletornist läbi ja seda esimene lahtioleku aasta ka tõestas – täpselt nii nagu olid meie ja minu enda prognoosid. Nüüd võib oletada, et viie aasta pärast võib uudsus kaduda, aga kindlasti ei juhtu see ühe aastaga. Selle vastu aitab see, et Tuuletorn võiks kasvada veelgi laiemalt külastus- ja vaba aja keskuseks, siis ei ole see nii mõjutatud üksnes ekspositsiooni külastatavusest.
On Tuuletorn Su elutöö?
Tuuletorni ei ole ma enda elutööna võtnud – minu jaoks on see olnud selline vahva asi, et kui üks asi ei ole õnnestunud, siis on ikka järgmine uks avanenud. Mul on hea meel, ja ma julgen seda öelda, et Tuuletorn on õnnestunud – mul ei ole ühestki otsast piinlik selle üle. Kuigi ma ei ole seda enda elutööna võtnud, igal juhul on vahva, et see on õnnestunud.
Mis on järgmised unistused?
Järgnev on minu jaoks huvitav olnud ja see ei ole teadlikult niimoodi kavandatud, aga kui on tekkinud midagi julget, on see huvitaval kombel tõmmanud ümbruskonda endaga kaasa. Ma usun, et Tuuletorni olemasolu oli näiteks Coopi jaoks kaalukeeleks, et nad nõustusid suhteliselt kulukatel tingimustel tulema [oma kaubanduskeskusega] sellele asukohale. Just see sünergia, mis neile kätte paistis. Miks muidu olid nad valmis sisuliselt Käina kardiraja ümbertõstmist finantseerima väga suures ulatuses. Nüüd tundub, et ka kardirajast tuleb väga vahva asi. Ka see ei paistnud kaks aastat tagasi veel sellisena välja. Pigem oli kohustus ja meie osavallakogu nõudmine ja soov. Aga kui ka see valmis saab, tekitab see veel suurema sünergia. Meil on väikeseid kohti seal lähikonnas arendamiseks ka. Ja kui mõned väiksed asjad sellesse pilti veel lisaks tulevad, siis võib öelda, et see on ühe väikese koha väike vahva keskväljak ja väike melu ja on vahva, et kuskil meie pool selline elav meeleolu ja tunne tekib.
Millal Käina saab linna staatuse?
Ei saa. Ja ei tasu üle ka mõelda. Näiteks väike Itaalia külake või väike Hollandi külake on sama võluv kui kolm korda suurem linnake. See, mida Hiiumaale otsima tullakse, ei ole kõige suurem, kõige ennenägematum, aga peab olema vahva. Väike peab olema vahva ja mõnus, see on tegelikult tähtsam kui mingisugune staatus või suurus või mis iganes veel. Ja ei pea olema seda hiidlase pelgust, et äkki võtsime liiga suure tüki ja äkki hakkab huvi ära vajuma. Ei hakka – kui elu muutub, siis saame ka Tuuletorni sisu muuta – tugevusvaru on seal olemas. Ja ei ole mingit põhjust kadeduseks. See ju ongi vahva, kui ühes on mingi asi hästi läinud, teises kohas on mingi teine asi ja kolmandas kohas mingi kolmas. Kui kuskil on juba hästi, siis sinna ei ole ju vaja enam nii palju panustada. Üks õppetund on veel see, et alati ei tasu liiga kokkuhoidlikult asju ette võtta. Tuleb suurelt panustada, et siis ka suurelt loodud võimalustena tagasi võtta. Et ei jätaks ettevõtmist poole peale. Ja kui on hoone valmis, siis ei raatsi seda tööle panna.
Küsis KATRIN KIVIVUORI
