Kärolyn Kivistik Mind kutsus Motokirg koolitusele motoklubi Randröövel juhatuse liige Kaido Teller. Tema on ka üks peasüüdlasi, et OÜ Motokirg sõiduoskuste koolitus Hiiumaal aset leidis.
Lubasin midagi mõtlemata kindlasti osaleda, kuid mida lähemale jõudis esimene koolituspäev, seda enam pabistasin. Sain ju mootorrattaload alles mullu ja sõitnud olen napid mõnisada kilomeetrit. Sedagi ainult rahuliku liiklusega Hiiumaa maanteedel kulgedes.
Sel hooajal olin ratta selga istunud vaid kolm korda ja tõdenud, et olen täiesti roostes – nagu poleks kunagi varem sõitnud. Ma ei nautinud sõitu absoluutselt, pigem kartsin. Lubasin suure suuga oma ratta juba abikaasale, kes kevadel samuti A-kategooria load sai ja ütlesin, et mina enam sõita ei kavatse.
Süda saapasääres läksin esimesel koolituspäeval motoklubisse Randröövel. Seal vaatasid mulle vastu tõelised motomehed, kel kõvasti rohkem sõidustaaži kui mul. Hirm süvenes veelgi. Mõtlesin kas ma üldse mootorrattal normaalselt käikugi vahetada oskan.
Õnneks algas koolitus teooriaga. Koolitajad Rafael Millerman ja Margus Kivisaar rääkisid endast, oma kogemustest ja mootorrattaga sõitmise põhitõdedest. Kõige eredamalt jäi mulle meelde slaid “Tark mootorrattur ei sattu olukorda, millest osav mootorrattur võib välja tulla”.
Ja oligi aeg sõiduoskusi praktiliselt lihvima asuda. Siirdusime koos 11 teise kursusel osalejaga Neste tanklasse. Mind ootas seal kohe halb üllatus – kellelegi on minu kodu juures seisev mootorratas nii väga meeldinud, et ilmselt on ta otsustanud sinna selga ronida ja minu ratta ümber kukutada. Murdunud oli üks jalatugi ning käsipiduri heebel oli kõver. Sirgeks väänata üritades murdus seegi. Koolitaja Margus tõttas appi, nii sai ka minu ratas sõidukorda ja võisin oma oskusi lihvima hakata. Kuigi nii ei saa isegi öelda, sest tundus – mingeid oskusi mul polegi.
Olulisim sõiduasend
Õppisime, kuidas siis ikkagi on õige mootorratta seljas istuda. Minu imestuseks polnud ma ainus mootorrattur, kellel aktiivset sõiduasendit tuli lihvida.
Asend paigas, asusime esmalt aeglast sõitu harjutama. Teiste mootorratturitega järjekorras oodates tagus mu süda rinnus meeletu kiirusega ja käed värisesid – ma ei olnud vist maanteeameti sõidueksamit tehes ka nii pabinas.
Sain oma esimese aeglase sõidu siiski tehtud. Asend vajas veel kõvasti korrigeerimist ja harjumatu oli oma pilku kaugusesse suunata. Sain koolitaja Marguselt kohe juhtnöörid, kuidas paremini sõita ja järgmisele ringile läksin juba kindlamalt.
Kui aeglane otsesõit juba enam vähe minema hakkas, proovisime samamoodi ka slaalomit sõita. Jällegi olid Margus ja Rafael kogu aeg kõrval ja juhendasid.
Minu jaoks oli kõige raskem peale harjutust ringi pöörata, samal ajal koolitajaga silm-sidet hoides. Põhitõde on see, et ratas sõidab sinna suunda, kuhu vaatab juhi pilk, aga nii raske oli ennast usaldada. Päeva lõpuks ei saanud ma kordagi ideaalselt ümber keeratud, ikka ja jälle panin jala maha, sest hakkasin kartma. Kui oleksin kuulanud, mida juhendaja ütleb, poleks seda juhtunud.
Teine koolituspäev algas samuti esmalt teooriaga ja siis siirdusime Neste parklasse praktilisi harjutusi tegema. Terve päeva oli vihma sadanud ja pisut pelgasin libedat asfalti, aga peale esimest tiiru tõdesin, et polegi hullu.
Õige sõiduasendi lihvimiseks alustasime jällegi aeglase sõiduga. Seejärel proovisime teha äkkpidurdust. Kõigepealt ainult tagapidurit kasutades. Seejärel nii esi- kui tagapiduriga. Ühtegi ideaalset sooritust ma ei teinudki. Küll ei hoidnud ma põlvedega piisavalt tugevalt ratast kinni ja mu keha liikus pidurdades ette. Või siis vaatasin ratta ette maha, mis rikkus soorituse.
Sain kaasa hulga õpetus-sõnu. Tõepoolest, kui ma juba 20–30kilomeetrise tunnikiirusega rattal äkkpidurdust tehes liigun, mis saab siis, kui liikluses olles pean tegema äkk-pidurduse näiteks sõites 80–90 kilomeetrit tunnis? Lendan lihtsalt rattalt minema…
Koolituse praktilise osa lõpetasime ümberpõikeid tehes. Selleks siirdusime kõik koos Lehtma poole. Rafael sõitis ees ja jäi tee äärde vaatama kuidas harjutust sooritame, et hiljem tagasisidet anda. Ma pelgan mootorrattaga kiiresti sõita, kardan kurve ja Lehtma teel tehtud pindamislaike – olin jällegi päris hirmul.
Eneselegi üllatuseks tundsin end sõites päris hästi. Proovisin arglikult ka ümber-põiget teha nagu Rafael ja Margus õpetasid, aga eriti ei julgenud.
Sõites oli kõvasti kasu Rafaeli sõnadest, et uhke mootorrattur hoiab nina püsti. Ma ei vaadanud nina ette neid pinnatud ruute, vaid kaugele ette ja avastasin, et polegi üldse hirmus. Kurvi enne Lehtma teeristi läbisin ka esimest korda hoogu maha võtmata. Ja minu suur töövõit: tagasipööret tehes ei pannud ma jalga maha, vaid nagu õpetatud, suunasin pilgu sinna, kuhu sõita soovisin ja lihtsalt keerasin.
Esimene kord seljakotina
Siis aga tuli koolituse kõige hirmsam hetk. Kuna osalesime koos abikaasaga koolitusel ühe mootorrattaga, sõitis tema Lehtma teeristi koolitaja Marguse mootorrattal taga istudes n-ö seljakotina. Seal maha ronides oli ta näost valge ja lubas enam mitte kunagi kellelegi tahaistmele istuda. Tundsin kuidas ka minu süda puperdama ja käed värisema hakkasid. Üritasin end rahustada, et motokoolitaja Margus on igati turvaline sõitja. Ja kui mitte tema, siis kellele veel olla “seljakotiks” esimest korda elus.
Sõidu algul tõdesin, et isegi päris vägev on. Margus tõstis üha enam kiirust ja tundsin end päris hästi, kuni hetkeni, mil ka tema maanteel vingerdama ja ümberpõiget tegema hakkas. Midagi nii hirmsat pole ma elus varem kogenud ja palusin tal lõpetada. Lehtmast tagasi tulles oskasin seda vingerdamist juba oodata ja julgesin isegi silmad lahti jätta.
Kui viimanegi harjutus tehtud, suundusime tagasi motoklubisse Randröövel, võtsime koolituse kokku ja saime tunnistused.
Autokoolis õpitust jääb väheks
OÜ Motokirg koolitus oli esimene omalaadne Hiiumaal. Koolituse saareletooja Kaido Telleri sõnul on järelkoolitused väga tähtsad. Muidugi selleks, et mootorratturitega nii palju õnnetusi ei juhtuks.
Marguse sõnul on täiendkoolitused mootorratturitele väga olulised, sest ainult autokoolis õpitust jääb väheks.
“Iga mootorrattahooaja alguses tuleb rooste maha raputada, kas siis ise harjutades, kui oskad, või käia koolitusel – see on hädavajalik,” lisas Rafael.
Ta lisas, et algaja mootorrattur ei peaks kuulama foorumites ja sotsiaalmeedia gruppides jutustavate ratturite nõuandeid, et hakka sõitma ja küll saad kogemusi.
“Igas valdkonnas on omad tehnilised nipid ja kui sa need tööristad endale kätte saad ja praktiseerid, siis see on hoopis teine tera kui lihtsalt sõita krampis, sest sulle on nii öeldud.”
Rafaeli sõnul ei pea iga algus nii valus olema ja tema soovitab kindlasti käia mõnel täiendkoolitusel. Või siis kuulata koolitusel käinud sõbra soovitusi.
“Ole tark mootorratur ja tea oma nõrku kohti. Kui sa tead, et sul on mingitest oskustest puudu, siis otsi abi. Kuskilt foorumites ninatarkasid pole mõtet kuulata, need, kes päriselt asjast midagi teavad seal sõna ei võta, sest nad tehakse lihtsalt maatasa,” tõdes Margus.
Rafaeli ja Marguse sõnul muudavad täiendkoolitustel saadud n-ö tööriistad sõidu nauditavaks. “Hoiakuid me aga muuta ei saa, seepärast oleme öelnud, et tark mootorrattur ei satu olukorda, millest osav mootorratur võib välja tulla,” märkis Rafael.
Seekordsel koolitusel osales 12 mootorratturit. Nende seas nii värskeid A-kategooria lubade omanikke kui ka neid, kellel kaherattalisel läbitud juba tuhandeid kilomeetreid.
“Praegusest grupist tulid kohale kõik, kellele koolitust pakkusin,” oli Kaido rahul.
Kui mõni Hiiumaa mootorrattur tunneb veel, et soovib sarnasest koolitusest osa saada, tasub ühendust võtta Kaido Telleriga või Rafael Millermanniga või otsida sotsiaalmeediast märksõna Motokirg.
