Tapio Vares Lisaks oli kaks sorti puhmikuid: nooljad lehed valge- või kollasetriibulised. Lehed isemoodi pehmed-mahlakad, all jäme risoomiklomp. Tundusid väga kummalised kõrrelised olema. Nimi oli antud ka: Acorus gramineus. Kõlas kuidagi tuttavalt ja ostsin ühe ära.
Kodus raamatut lapates selgus, et tegu pole mitte mingi kõrrelise, vaid hoopis kalmusega. Täpsemini on see Kaug-Idas leviv kuni jalakõrguste lehtedega kõrskalmus. Perekonnas on vaid kaks liiki, teine neist kuni nelja jala kõrguseks kasvav harilik kalmus (Acorus calamus). Kalmused kuuluvad võhaliste sugukonda, kus muuseas Hiiumaagi looduses esinev kodumaine kalla soovõhk. Kalmused püsivat haljad suisa talv läbi. Ka on nad väga niiskuselembesed, kasvades sageli otse vees.
Harilik kalmus on magusalõhnaline, hinnatud ravimtaim. Huvitav seejuures, et tegu on algselt hoopis Kesk-Aasiast ja Indiast pärit taimega, kes inimese kaasabil jõudis Euroopasse XVI sajandil. Eestis istutati teda palju mõisatiikide kallastele ja on Lõuna-Eestis nüüdseks laialt levinud. Põhja-Eestis leidub teda harvem, saartel aga on hoopis haruldane.
Kalmust on Hiiumaal leitud näiteks Kärdlas Nuutri jõest. Käisin tänavu septembris seal huvi pärast otsimas, kuid ei midagi. Kalmust on märgitud ka Loode-Hiiumaal, värskem leid aga on kusagil saare siseosas. Kuid otsi nõela heinakuhjast…
Aastakümnete eest on kalmust leitud ka Kõpu lõunarannikult, kuhu risoom jõudis arvatavasti üle mere ulpides. Viinakuu kahekümne teisel hommikul jõudsin oma kalmuseotsingul just sinnakanti. Ülendilt lõunaranna poole kulges tuttuus savitee. Ja see avarus… Hoogne metsade kõrvaldamine käib ka Kõpus. See levib vääramatult kui katk. Midagi pole parata, harjumuslike metsalaamade asemel tuleb ülejäänud elus leppida neid asendavate lankide, võsade ja noorendikega. Hiiumaa maastikud on vähemalt pooleks sajandiks teiseks muudetud.
Tee äärde on püsti jäetud paar vana tünjat mändi. Selliseks oleks võinud siin metsas küllap paljud puud küpseda…
Järgnes allesjäänud mets, mis väga kuuseline. Tabasin end taas mõttelt, et nii veider, kuis Eesti üks mahedaima kliimaga maanurk sootuks põhjamaist taigametsa kannab.
Kuivalõuka ehk kohalikus pruugis Kuivalauka. Siin rannas polegi ma elu sees varem käinud. Kuivalaugas on avar väike liiva ja kividega palistatud lahekäär, kus jõulisem murdlainetus valendab-mässab lahesuudmest avamere pool. Metsapiiril punas ümaraid vilju pehme kibuvits (Rosa mollis). Eestis leidub teda peagu ainult meie läänesaartel, natuke siiski ka Läänemaal. Rannal turritas üksik kuivanud kikkaputk.
Kiussoost tulev ojake oli veeta, mistap rannavalli ja metsa vaheline pruun tarnaluht täiesti kuiv. Murdunud sanglepatüükad turritasid sellest üles kui skulptuurid. Lodus kasvab suisa kuue meetri kõrgune paakspuu, oma liigi kohta tõesti juba puu. Ühes lodu otsas seisid lubjalembesed harilikud vesikanepid, uduseemnekerad pea kõigil otsas. Rannavalli harvad sanglepad lõid puisniiduliku pildi. Teatud viljakusele viitasid siin kuslapuud, magesõstrad, sinililled ja lillakad. Kõikjal tumendas aga villase katkujuure lehetorbikuid. Tegemist on peamiselt vaid Lääne-Eesti ja Peipsi liivaste randade taimega, kes suisa kaitse alla võetud. Ent samas, kuhu ta on end sisse seadnud, seal muutub ta kõiketäitvaks umbrohuks. Tõin ta kunagi omale koduaedagi, kus ta aga õudustäratava kiirusega edasi hakkas levima ja tuli paraku siiski kõrvaldada. Kuid siin Kõpu lõunarannikul on ta looduslikult ja annab randadele täitsa iselaadse ilme. Oma edasisel retkel kohtasin katkujuuri aina lisaks.
Tarnalodus haljendas törtsuke kollast võhumõõka, kuid ei mingit kalmust. Noh, vahest siis kusagil lääne pool?
