Hiiumaad ümbritseb igast küljest meri, ent mitte kõikjal ei teki seda niiöelda õiget mere ja ranna tunnet.
Vaid Tahkunas ja Kõpus tajud metsast välja jõudes jõulist vabastavat avarust. Kõik on siin lihtne, ent suurejooneline: lage veeväli, lained, palju liiva, vintske elusloodus. Siiski võib karm liivamaa pakkuda hulga huvitavaid üllatusi.
Lõikuskuu eelviimasel päeval sattusin Igamessohu minnes kõndima piki Kõpu põhjaranda. Aina männid ja männid, madalam lagedal haruliseks kasvanud jäss on nüüdseks nooremate vahele surutud. Meri sahmis kutsuvalt taamal, ent esialgu pakkus siinne metsaserv ühe leiu teise järel, mõni suisa imelikki.
Igihaljad raudosjad poollamasklesid otse liiva peal. Sekka liivtarnu, hapuoblikaid, seenlilli ja tatikaid. Raudrohu kõrval õitses veel hobumadaraid, lakklehtede hulgas suisa vööthuul-sõrmkäppi. Paistis lõhestunud karukellalehti. Kõik see kokku ei loo muidugi lopsakat ühtlast taimkatet, vaid on pikitud hõredalt laiali otse jämeteralisele liivale.
Paaris kohas paistis kurdlehise kibuvitsa noori taimi. See on halb. Tegemist on Vaikse ookeani randadelt pärit võõrliigiga, kes Läänemere liivarandadel on tükati suured alad enda lausalisse ogavaipa matnud, tõrjudes muud taimed välja ja takistades liikumist. Välja tuleks need siit kaevata, enne kui hilja! Nojah, ei hakanud ma seal siiski neid juurima.
Liivaranna ja metsa vaheline ala meeldib hästi samblikele. Siingi laiutasid hallvalkjad põdrasamblikupolstrid. Mitte just iga päev ei näe porosamblikke. Oli siin naaskel-porosambliku halle piigikesi ja silmatorkavalt punaste viljakehadega väävel-
porosamblikke. Nagu õied või marjad särasid need! Väävel-porosamblik olla Eestis siiski täitsa sage, kasvades nii kuivades nõmmemännikutes kui suisa rabaski.
Kui hallide latakatena kasvav hall kilpsamblik on mulle teada-tuttav, siis siin liival paelusid rohelised, tumedate täppidega sambliku “liuakesed”. Tegemist on tähn-kilpsamblikuga. Tänu rohevetikatele on sambliku tallus niiskena täiesti ilus roheline. Tumedates tähnides fotosünteesivad aga tsüanobakterid. Eelistab see samblik varjulisi niiskemaid paiku, aga näe, Kõpus losutab teine otse luiteliival!
Niiskel kõrglainete mõjulisel rannaliival õitsesid parajasti helelillad liiv-merisinepid, kaaslaseks rand-ogamaltsad. Paljal siledal liival kokku nagu iselaadne lillepeenar. Muide, merisinepit kasutatakse toidule maitse andjaks. Mekkisin huvi pärast. Hmh, paljalt süües siiski veidra maitsega.
Juba metsapiiril kohatud kõrrelised lõid merepoolsel luiteribal iseäranis ilusaid puhmalisi kogumikke, kaaslaseks merihumurit ja rand-seahernest. Varem kiitsin ikka liiv-vareskaera ilu, ent nüüd siin tundus, et ilusaim rannakõrreline on just kreemvalkjate püstiste peade ning puhmana õrnsinakate-rohekate rullis lehtedega rand-luidekaer. See põlvekõrgune taim näis justkui argentiina pamparohi miniatuuris. Pamparohi on Eestis lootusetult külmaõrn. Huvitav, kas siinmail on keegi tulnud mõttele pamparohu asemel aias luidekaera kasvatada?
Rand-luidekaera ei kohta Eesti randadel paraku mitte igal pool. Kuid läänesaarte ja Põhja-Läänemaa merepiiril on ta üsna laialt levinud.
