Ettevõtja Andrus Ilumets korraldas riigigümnaasiumi esimese lennu lõpetajatele esseekonkursi, et saada teada, milline tulevik Hiiumaad ootab.
Esseekonkursi teemaks oli “Minu Hiiumaa 20 aastat hiljem”. “Minu mõte oli see, et enne, kui meie ainukesed gümnasistid ära lähevad, saaksime teada, millised on nende mõtted kodusaarest läbi enda isiku,” selgitas Andrus Ilumets.
Hiiumaa gümnaasiumi emakeeleõpetaja Sirje Soop ütles, et tema meelest on tegu väga toreda algatusega, seda enam, et uuel gümnaasiumil polnud varem sellist n-ö oma asja. Põhikooli klassidele korraldatakse küll Sergo nimelisi kirjandusvõistlusi, kuid selle teema pole Hiiumaa keskne.
Kolm preemiasaajat
Konkursi korraldaja oli seadnud ka tingimused: kaks A4 lehekülge teksti tuli kirjutada käsitsi. Preemia pälvisid kolm kõige enam žürii poolt ära märkimist leidnud esseed.
Kolmanda koha preemia, 100 eurot sai Evert Padari. Everti töö kohta ütles Ilumets edasi vallavanem Reili Ranna sõnumi, et töö kirjutaja nägi konkreetseid ressursse ja võimalusi ning mõtles tehnoloogia arendamisele läbi kohapealsete ressursside. “Töö oli väga hea fookusega ja mõistlik,” oli Ranna kommentaar.
Teise koha preemia, 200 eurot sai Luisa Harjaku essee. Ilumets ütles, et selle töö autor näeb Hiiumaad läbi romantilisema prisma ja tema nägemus on, et head asjad säilivad ja väga head asjad on läbinud uuenduskuuri. Kaasaegne teatrimaja, mille parkla on täis autosid, oli üks Luisa unistusi. “See oli üks töö, kus Hiiumaad nähti väga selgelt läbi enda. Kui on maailm ilma meieta, siis seda maailma pole olemas. Kui sa midagi nimetad, alles siis tekib see maailm!”
Võidutööst luges Ilumets ette katkendi, milles kirjutaja kujutleb end 20 aasta pärast kõndima Kärdla Keskväljakul ning näeb seal lillepoe kõrval kõrgumas hoonet, millel kiri Microsoft 2,0 peakontor, ehitatud on ostukeskus Alumiste ja lõbustuskeskus Lisneyland ning Hiiumaa meelitab aina enam inimesi suurlinnadest saarele kolima.
Essee lõpulauses tõdeb autor, et võib mõelda nii või naa, tegelikult ei tea me keegi, milline Hiiumaa 20 aasta pärast on.
Võiduraha eest arvutile juppe
Kui hüüti välja peaauhinna võitja nimi – Eirik Teär – käis noorte hulgast läbi kerge kahin. Ja siis selgus, et võitjat kohal polegi. Üks kõne ja pisut ootamist ning Rannapaargusse astus pikka kasvu noormees, kes 500eurose peapreemia pealtnäha väga rahulikult vastu võttis.
“Tegelikult oli see üllatus, sest tavaliselt jäävad mu kirjandid kahe ja kolme piiri juurde, nii et see on täitsa uskumatu mu jaoks,” tunnistas Eirik.
Põhjuseks, miks teda seekord märgati, aga koolikirjandid nii hästi ei lähe, arvas noormees, et esseekonkursil ei võetud niipalju arvesse kirjavigu kui mõtteid, millel ta seekord hoogsalt lennata laskis.
“Eesti keele õpetaja on ikka öelnud, et ma ei oska ennast väljendada kirjandites,” ütles Eirik, kes sündinud küll Saaremaal, kuid kasvanud ja koolis käinud Kärdlas.
Vastus küsimusele, mida ta võidurahaga teeb, tuli väga kiiresti: “Panen pangakaardile, sest mul on nagunii arvutile vaja uusi juppe osta, nagu vaja välja vahetada.”
Tänavune lend on üsna väike, vaid 32 abiturienti, essee kirjutas neist 27. Auhindade kätteandmiseks olid abituriendid kutsutud Rannapaargusse, kus Aivar Viidik korraldas neile väikese ajurünnaku. Ühele tahvlile kirjutasid noored Hiiumaa plussid, teisele miinused ning siis tuli rühmatööna miinustele lahendusi leida.
Muuseum või muutuja
Ilumets tänas noori, et nad tema üleskutsele vastasid ja essee kirjutasid. “Viis inimest teie lennust esseed ei kirjutanud, aga ma olen täiesti kindel, et nemad mõtlevad samamoodi, kas siis tahes või tahtmata, Hiiumaa peale nii praegusel hetkel kui oma elu jooksul,” ütles Ilumets ja avaldas lootust, et 20 aasta pärast oleks abituriente vähemalt sama palju kui tänavu.
Korraldaja tegi esseedest, mis kenasti raamatuks kokku köidetud, ka kokkuvõtte. Tekste analüüsides jõudis Ilumets järeldusele, et vaid kaheksa kirjutajat on pragmaatikud, tegija või seikleja tüüpi, ülejäänud pigem pealtvaataja, romantiku ja unistaja tüüpi.
Veel liigendas ta kirjutajad autsaideriteks ja insaideriteks. Esimesed nägid Hiiumaad pigem teiste kui iseenda kaudu, teised nägid oma kodusaart läbi n-ö minapildi. Autsaidereid oli samuti kaheksa, insaidereid 19.
Hiiumaad kui muuseumi, kui kohta, kus midagi ei muutu, nägi kaks kolmandikku kirjutajatest. Üks kolmandik ootas muutusi. Nii nägi ette silda Hiiumaa ja mandri vahel viis, spaad neli, tuulegeneraatorite vastu oli kaks ja poolt viis kirjutajat.
Kõigile abiturientidele pakkus Ilumets tasuta lõpupeokohana välja Villamaa puhkekeskuse ning lubas esseekonkursiga jätkata kuni jaksu on. Kirjandid saab endale kool ja ettevõtja loodab, et neist saab omamoodi gümnaasiumilõpetajate kroonika.
Konkursi žüriisse kuulusid Ilumets ise, luuletaja Ave Alavainu, ajakirjanik Aivar Viidik, noor saarele tagasi kolinud hiidlane Iris Vahtra ja Hiiu vallavanem Reili Rand. Emakeeleõpetajad Tiiu Heldema ja Sirje Soop ütlesid, et loobusid žüriis osalemast, et mitte keskenduda sisu asemel kirja- ja stiilivigadele.
