Eestis on juba mitmed aastad tuntud muret väheneva rahvaarvu ja väljarände pärast. Numbreid vaadates on eriti katastroofilises seisus Hiiumaa. 2040. aastaks pole saare rahvaarv ennustatavalt mitte ainult veerandi võrra vähenenud, vaid ka üle 65aastaste inimeste osakaal ületab 40 protsenti.
Selge on see, et selline mudel saarele just ilusat tulevikku ei ennusta. Seetõttu käivad aktiivsed diskussioonid, kuidas tuua saarele rohkem noori perekondi, luua uusi töökohti ning õhutada inimesi rohkem lapsi saama. Meil kipub aga ununema vajadus näha Hiiumaad ja ka tervet Eestit osana maailmas toimuvast, mis annaks ehk võimaluse praegu toimuvaid protsesse paremini mõista ning ehk ka midagi asjalikku olukorra parandamiseks ette võtta.
Esmalt tuleb aru saada, et tühjenevad külad ja inimeste koondumine suurlinnadesse on probleemiks kogu maailmas, eriti teravalt on seda tunda aga Euroopas. Kes vähegi on Euroopa vanades põllumajanduspiirkondades ringi seigelnud, võib kinnitada, et tühjenenud külad ja mahajäetud talud pole sugugi ainult Eesti probleem. Järjest efektiivsema, kuid samas ka keerukama põllumajandustootmise jätkuv areng ei väära külade tühjenemise tendentsi ilmselt veel niipea.
Teise olulise faktorina on inimeste pendelränne järjest suurenenud. Kaugused elu- ja töökoha vahel ühelt poolt suurenevad, kuid teisalt muutuvad kiiremaks transpordivahendid ja seoses infotehnoloogia arenguga suureneb järjest ka kodus töötavate inimeste arv.
Just kõrge lisandväärtusega tööde puhul on arenenud infotehnoloogia järjest vähendanud vajadust pidevalt füüsiliselt töökohal viibida. Tööl käimine muutub järjest enam töötamiseks – meenutagem, et vajadus ühtse “tööaja” järgi pärineb ajast, kus tööstuslik tootmine vajas eri operatsioone teostavate tööliste üheaegset koostööd.
Seega näeme edaspidi järjest rohkem ka Eestis seda, et inimesed koonduvad elama mitte töökohtade juurde, vaid otsivad pigem elamiseks võimalikult head elukeskkonda. Ühelt poolt suureneb kindlasti n-ö kodust töötamise osakaal, teiselt poolt on ka Eestis üha rohkem inimesi, kes jagavad oma tegevust mitme riigi vahel. Järele mõeldes pole ju selles eriti saarlaste jaoks midagi uut – ka vanasti töötati kuude kaupa merel ja kui meri elatist ei andnud, käidi mandril ehitamas jne. Pendelränne, viimase aja moesõna, on meile seega tuttav juba varasemast ajast.
Kolmas oluline faktor on Hiiumaa kõrge väärtus elukeskkonnana, kuivõrd siin on vähe saastet, saar pakub inimestele turvatunnet ja privaatsust, millest valitseb järjest suurem puudus.
Ärakolimise põhjuste uurimise kõrval tuleks ehk rohkem keskenduda hoopis põhjustele, miks inimesed tahavad ikkagi siin olla ja siia tagasi tulla. Hiiumaad väärtustavad elukeskkonnana mitte ainult siin sündinud inimesed, vaid ka need, keda hiidlane tavatseb suvehiidlaseks kutsuda. Nende “sissesõitnute” näol on tegemist mõnikord isegi suuremate patriootidega kui “sünnijärgsed” hiidlased ise saavad ja tahavad olla. On ju nemad Hiiumaa endale ise olemiskohaks valinud ja valmis selle nimel taluma kaasnevaid olmelisi ja majanduslikke ebamugavusi.
Nii mõnedki neist on endid ka saare alaliste elanikena üles andnud, makstes oma maksud Hiiumaal. Hiiumaa kohalikud omavalitsused peaks sootuks enam tähelepanu pöörama just maksutulu kasvatamisele. Ettevõtluse arendamine madalapalgaliste töökohtade loomise soodustamise kaudu pole väga kestlik tegevus.
Üksikisiku tulumaksust laekuv maksutulu aga on KOVide kõige olulisem tuluallikas ning sellest sõltub ka omavalitsuse majanduslik jätkusuutlikkus, mis omakorda on hea elukeskkonna olemasolu eelduseks.
Kui prooviksime ettevõtluskeskkonna arendamise kõrval keskenduda hoopis väärtusliku elukeskkonna säilitamisse ja arendamisse, tagaks see mitte ainult seda keskkonda väärtustavate saareelanike säilimise, vaid tooks siia ka uusi elanikke. Väärtusliku elukeskkonna olemasolu muudaks saare järjest atraktiivsemaks nii jõukamate puhkajate kui ka kõrgemalt tasustatud tööd tegevate alaliste elanike jaoks. See mõjuks positiivselt kogu kogukonnale.
Hiiumaa omavalitsustel on kindlasti vaja leida ka rohkem võimalusi saart regulaarselt külastavate ja eriti siin regulaarselt puhkavate inimeste aktiivsemaks kaasamiseks saareellu. Turismi olulisusest on palju räägitud, kuid selle tegelikku potentsiaali pole Hiiumaa kindlasti rakendada suutnud. Selleks oleks vaja analüüsida, milliseid teenuseid puhkaja saarelt otsib, milline on see Hiiumaal puhkaja? Sama kehtib ka vähem või rohkem Hiiumaal alaliselt elava inimese kohta.
Hiidlasel on seega elukohaga tegelikult väga vedanud, sest pole ka Eestis palju kohti, kuhu tahetakse tagasi tulla. Väärtusliku elukeskkonna potentsiaali saab aga kindlasti veel paremini kõigi saareelanike hüvanguks ära kasutada.
TOOMAS VAKS
hiidlane
