Tapio Vares Olin seni puiseerikat näinud looduses vaid korra, Põhja-Itaalias Garda järve ääres, kus kasvas kõigest üksainus põõsas. Mullu Roodosel jäin neist taas ilma – millegipärast ta sel saarel ei levi.
Puiseerika üks põhjapoolsemaid levilapiire asub Kagu-Bulgaarias Strandžas. Pealekauba moodustab ta seal kooslusi kanarbikuga. Taoline pilt avanevat Euroopas ainult Musta mere piirkonnas. Üldse, kanarbik olla Bulgaarias väga haruldane, kasvades vaid Strandžas.
Kanarbik kanarbikuks, olnuks üpris totter kanarbikust kubisevalt Hiiumaalt kaugele Euroopa teise otsa kanarbikku otsima minna. Eesmärk oli ikka puiseerika. See põõsjas, tillukeste heleroheliste lehenõeltega kanarbikuline, meenutab eemalt pigem mingit õhulist kadakat. Strandžas kasvab ta vaid nii umbes rinnuni (viie jala kanti) ega jää seal sugugi mitte igal sammul ette.
Esimese pettumuse pidime üle elama Malko Tarnovost mitu versta ülesmäge kirdesse ronides. Jõudsime Kamenska Bartšina kaitseala stendini. Jah, näed, uhked eerikapõõsad vaatasid selle fotolt vastu. Olin netist lugenud, et see paik siin on üks puiseerika leiukohti. Tegelikult ripub netis palju valeinfot. Selles veendusime mitmel edasiselgi matkapäeval.
Ootus- ja lootusrikkalt ronisime mäeharjale. Ja seal lõunanõlval… Näh, täitsa tore kanarbikumöll, sekka tammesid, õissaari, idapööke, paar pontose näsiniint ja tuliastelt. Meie kanarbikuväljadega võrreldes vägagi eriline maastikupilt. Kuid me tulime ju puiseerikate pärast! Neid polnud ainsamatki. Iseenesest olime nüüd näinud ära Strandža vahest ühe uhkema kanarbikunõlva, kuid see oli nõrk lohutus. Nõnda pidime paari päeva pärast võtma ette tubli jalgsiretke Kostist kirdekaarde, Pirinisse, kus asub Strandža kõige külluslikum puiseerikate kasvuala.
Vedisime oma kondid ja kompsud vahepealseks puhkepeatuseks idapöökide alla. Nende lopsakaks paisunud lehtedega võrad andsid päikse eest juba meeldivat varju. Samas teeserva kuristikus tumerohetasid kummipuulikud pontose rodod. Ka üleval nõlval tumendas rodopõõsaid. Nende vahel aga, veel noores heledas õrnrohelises lehealges kivi- ja austria tammiku all, oli nõlv täis kanarbikke ja puiseerikaid. Igatahes: leitud!
Eerikad olid, tõsi, vaid paar-kolm jalga kõrged ja pruunikad, sarnanedes üsnagi kanarbikuga. Kuid see-eest olid nad täis kohe puhkevaid tillukesi pungi. Teest alla jagus eerikaid nõlvale veelgi, ent tammiku varjus olid need hoopis kidurad ja hääbumise tundemärke ilmutavad. Puiseerika on üpris valgusnõudlik taim.
Kõndisime edasi. Mõne aja pärast jäi ette üks võsastuv tore tammepuisniit mespilusepõõsaste ja tsistuste ehk kiviroosikutega. Kaks eerikapõõsast oli ka, kõrgem mulle lõuani. Mõlemad õitsesid.
Varsti tuli eerikaid juba massiliselt. Teepervi täitsid eerikapõõsaste valevad pitsilised õitepilved, levitades omapärast mõrkjat aroomi. Olime tulnud aasta kõige õigemal ajal! Aprilli keskpaik on Strandžas eerikate iluaeg. Suvel näevad viljunud eerikad välja üsna väsinult pruunid.
Üks jalgrada viis künkale. Ümberringi aina eerikad, tsistused, kanarbikud, raamiks mände-tammi-õissaari. Mind valdas seal kõndides imelik unenäoline tunne. Nagu oleks see kunagi juba olnud. Hmh? Tegelikult viibisin elus esmakordselt taolisel eerikamaastikul.
Telkima jäime ühele mäetipule, mis oli üksainus kreekalik tsistuste gariig, ümber pärjana mesilastest sumisev eerikate väli. Kobarhüatsindid sinetasid, liivateepadjad lõhnasid sidruni järele.
Paik näikse väga meeldivat metssigadele, kes seal kõvasti sonkinud on. Tegelikult pole taoline vahemereline kääbuspõõsastik telkimiseks üldse sobiv. Õnneks leidsime tillukese rohuse lapikese.
Idas avanes vaade Papia 500 m merepinnast kerkivale üksikule mäekoonusele. See on kunagine vulkaan ja täpselt sellisena ka välja paistab.
Muide, ühel stendil oli foto hariliku maasikapuu õitsvast ladvast. Kohalikus keeles nimetatakse teda: komarka, ladina keeles: Arbutus unedo. Maasikapuud on Strandžas väga haruldased, vaid paar isendit. Seega hullem kui nõela heinakuhjast otsimine. Nõnda jäi maasikapuu meil nägemata.
Järgmisel hommikul külluslikud eerikamaastikud aina jätkusid. Järjekordne stend teatas, et siin kasvab kahte liiki kiviroosikuid: Cistus incanus ja Cistus salvifolius, lisaks Cytinus clusii. Üks liblikõieline põõsas õitses naabruses selle kinnituseks tõesti.
Eerikapadrik tipnes 294 m üle merepinna küündiva Djado Valtšo mäega, mida katsid ainult eerikad! Mõned tammed siiski ka. Väga eriline ja kaunis pilt.
Sellega sai eerikapidu ka järsult otsa. Edasisel teekonnal kadusid nad ruttu ja algasid mespilusepõõsastega tammikud. Imelik, kui pillav võib loodus ühes kohas olla, teisale aga ei jagu eerikapoegagi. Igatahes olid Pirini eerikamäed me reisi üks tipp. Kõige õielisem ja lõhnavam matkatee. Ja küllap ka kõige ilusam.
