Mitmete igihaljaste lehtpõõsaste kõrval on Strandža looduspargi üheks loodusaardeks ja sümboliks Quercus hartwissiana. Eesti keeles on ta nimeks antud Hartwissi tamm, Bulgaarias kutsutakse aga strandža tammeks.
Rangelt võttes on tammeliike Euroopas eristatud liiga palju. Mitu neist võiks olla lihtsalt alamliigid. Näiteks Strandžas levinud Quercus polycarpa on tegelikult väga kivitamme sarnane.
Strandža tammega on aga isemoodi lugu. Väidetakse, et see tänapäeva liik on identne jääajaeelse (pliotseeni) ajastu Quercus roburoides’ega. (Siiski näib näiteks Kreetalt leitud kivistunud kümme miljonit aastat vana tammeleht tänapäevasest strandža tammest mõneti erinev.) Veelgi enam: tegemist olla nüüdse kivitamme, karvase tamme ja meie koduse hariliku tamme esivanemaga. Kõlab põnevalt! Liigi levila hõlmab tänapäeval Kaukaasia ja Türgi ning vaid mõned paigad Kagu-Bulgaarias Strandžas. Ta nõuab sooja ning niisket kliimat, asustades Strandžas seega eeskätt jõgede kaldaid. Kuid on ka väiksemalehine vorm, kes kasvab kuivematel lubjakivinõlvadel, eeskätt Strandža lääneosas.
Tegin kodus eelnevalt põhjalikku õppetööd, et strandža tamme looduses lehtede järgi ära tunda. Lehed on korrapäraste hõlmadega nagu kivitammel, kuid lehe alusel tiivakestega nagu harilikul tammel. Tegelikult ilusamad mõlemast: sellised täidlased, madalate hõlmadega, läikivad ja üpris suured, viis-kuus tolli pikad. Kõige kindlam viis aga looduses strandža tamme leida ja eristada oli minna Kostist paar versta läände Püha Iliase kabeli juurde, kus kasvab neliteist vana strandža tamme.
Jah, koht oli tore. Niiske-lopsakas puisniit laialehiste puude rühmadega, ühest küljest mäejalam, teisal krõgisevate konnadega Veleka jõe lamm. Miskipärast valdas Koiva puisniidu meeleolu. Ja siis need vägevad strandža tammed. Või ei, näh, too suur osutus hoopis austria tammeks, nagu tõestasid maas ojaservas vedelevad vanad pruunid lehed. Nood sammaldunud jumakad olid aga hoopis saarepuud (Fraxinus oxycarpa). Lisaks põldjalakaid, valgepööke, viirpuid jt, igihaljastest ruskust ja luuderohtu.
Kabeli lähemas ümbruses polnud siiski kahtlust: siin leidus strandža tammesid. Maapind oli täis mulluseid pruune lehti, tegin paarist päevikusse jäljendi. Peakohal puudel puhkesid esimesed noored ümartäidlased lehekesed. Täitsa omanäolised, täiesti omaette tammeliik tõepoolest!
Vanim tamm on seal kuni neljasaja aastane: raugastuv puu, eraldi aiaga piiratud. Et ala on karjatatav, siis kahjuks pole seal vist eriti loota selle haruldase liigi järelkasvu – need pistetakse loomade poolt armutult nahka.
Strandža tammede kasvuala nõlva jalamil on õige niiske. Ühe murdunud hiiu juurteaugus läikis vesi. Nõrgvesi tungis tükati suisa maapinnale.
Õnneks ei jäänud see meil sugugi ainsaks kohtumiseks strandža tammedega. Ühel järgmistest õhtutest otsisime telgipaika Kostist kagus. Sammusime piki veerujalami teed, mida ääristasid tohutu suured kreeka pähklipuud. Lambakari sõi avaral lamminiidul. Siis algasid ogalised kitsemurakavallid. Jõle liik! Kus kitsemurakas ees, sealt on täiesti võimatu läbi pääseda. Vana rööpatee trügis neist õnneks läbi ja viis Kalkata poolsaare tippu. Siin teeb Veleka jõgi järsu kaare. Vastaskaldal kerkib kõrge mäerinnaku amfiteatrikaar, kaetud tamme- ja pöögimetsaga. Siinpool helendas aga liivaplaaž ja künkaniit pakkus oivalist telkimiskohta. Kusjuures otse strandža tamme all. Ülal järsakul leidus veel tammesid. Üks, sildistatud, tõeline hiid. Paraku ei pääsenud lehti lähemalt uurima, kuid võib arvata, et ehk olid needki strandža tammed.
Seda liiki leidsime lisaks veel paarist kohast otse Veleka jõe äärest, Kostist kirdesse matkates. Üks oli eriti tore: sammaldunud tüvede punt, samblased oksad alla suliseva jõeveeni kaardumas. Miki-hiirekõrvul sanglepad seisid aga otse sügavas vees. Lammisaarepuud kubisesid puuvõõrikukeradest. Teisal, järsakul, igihaljendasid fillüüreapõõsad. Lõuna-Bulgaarias jõuab see vahemereline õlipuuliste sugukonna kuni 4 m kõrge põõsas-puuke oma levila põhjapiirile.
Veel paar strandža tamme jäi silma, ent siis keerasime kõrvalteele, mis suundus üles mäkke. Ometi jäi isegi kõrgemal mägedes kivi-, austria ja ungari tammede kõrval ette imelike lehtedega tammesid. Kas tõesti siingi strandža tammed? Igatahes lähedal asuv stend mainis neid küll.
Kuid sedakorda aitas strandža tammedest. Ees ootas uus eksootika: õitsvad puiseerikaväljad.
