Kiiri Saar Kuna mulle meeldib kirjutades sageli allegooriat kasutada, leidsin luule olevat erakordselt hea võimaluse seesuguseks väljundiks. Tahtsin teada, kas sõna jõud kannab mind proosateoste kõrval ka luules. Nõnda saigi tehtud spetsiifilise suunitlusega luuleblogi
kiirisaar.wordpress.com, kuhu tundus tore ja meeltlahutav aegajalt iseenda tarbeks üht-teist üles riputada ning enda tehtud loodusfotodega kujundada.
Hiiu Leht abiks
Ühel tavalisel kevadpäeval märkasin värsket Hiiu Lehte sirvides ühtäkki tillukest kuulutust, mis kutsus üles osa võtma Eesti luuleliidu luulevõistlusest “Luulekevad 2013”. Kuna selleks ajaks oli mul materjali näol juba nii mõndagi olemas, tekkis tahtmine teada saada, kas mu luuleread on määratud meeldima vaid mulle enesele või võiksid need ka professionaalse arvamuse kohaselt midagi väärt olla. Selekteerisin senivalminust paremiku välja ja saatsin teele. Osalesin kolmel Eesti luuleliidu korraldatud luulekonkursil “Luulekevad 2013”, “Kuldne kaseleht” ja “Luulekevad 2014” ning üllatuslikult jõudsin kõigil neil oma loominguga paremikku. Auhinnatud luuleread trükiti koos teiste finaalijõudnute loominguga ära ja anti almanahhina välja. Sealt edasi areneski mõte välja anda päris enda luulekogu. Nõnda võib kokkuvõtteks öelda, et Hiiu Leht on kaudselt kaasa aidanud mu luulekogumiku “Võilillelein” sünnile.
Ilmutamine pole lihtne
Plaan luulekogu trükituna välja anda ei läinud siiski kuigi lihtsalt. Luulekäsikirja pakkudes mõistsin õige pea, et erinevalt romaanide käsikirjadest, mis kiiresti ära napsati ja raamatuiks tehti, on luulega kirjastuses kaubalesaamine märksa keerukam ettevõtmine.
Mitmelt poolt pudenes küll häid hinnanguid ja tunnustust, tuntumad heasoovijad olid näiteks Tiina Kaalep ja Doris Kareva. Viimane väitis mu käsikirjal olevat nii taset kui tasakaalu, meeleolukat kujundlikkust, mis Eesti üht esipoetessi köitis. Siiski näis edukaid suurkirjastusi ühendavat pelg luule turustamisel hätta jääda.
Sundseis tegi mu rahutuks. Käsikiri oli avaldamisküps ja kogumiku väljaandmine muutunud mulle kummaliselt oluliseks, suisa kinnisideeks. Äraütlemistest heitumata võtsin sihikule väiksemad kirjastused ja lõpuks õnn naerataski: mu luulekäsikirja võttis kirjastada Anne Mari Alver kirjastusest Kentaur.
Kujundus kümnesse
Kogumiku kaanekujundus sündis koostöös minu ja kunstnik Margus Leibakiga, kes kuulas minupoolse nägemuse vastutulelikult ära ja nägi kujunduse kallal tükk aega vaeva, kuni jõudis lõpuks tänuväärt tulemuseni. Olen seda meelt, et kvaliteet sünnibki autori ja kunstniku ühistööna. Pean “Võililleleina” kujundust igati õnnestunuks ja kauneimaks kõigi mu seniilmunud teoste kujundustest, kuna raamatu välimus peegeldab suurepäraselt selle sisu, nagu ideaalis peakski olema.
Luulekogu kaante tumesinine värv sümboliseerib öösinist talvetaevast. Enamik mu luuletusi sündiski kargetel talveõhtutel, mil armastasin tihtipeale väljas jalutada, muusikat kuulata ja tänavalampide külma valgust vaadata. Ööinimesena hakkab mu mõte hämaras sageli märksa intensiivsemalt tööle. Vaikusesse tardunud talvemiljöö, turvatunnet loov pimedus ja valge lume hele kontrastsus tekitasid rohkesti kujutluspilte, mida hiljem oli lihtne sõnadeks muuta. Taevast pudenevad harvad valged helbed said mõtteliselt lendlevate võililleebemete võrdkujuks. Võililleebemeid leiab ka kogumiku siselehtedelt luuletuste juurest ja see kujunduselement annab teosele juurde õhulisust ja mõttekergust.
Võib olla luuletan veel
Sellegipoolest pole mu esikteos mõeldud mõjuma kerge meelelahutusena, pigem sügavuti minevana, millele viitab ka kogumiku pealkiri. Tegu on teatava mõttelise leinaseisundiga, kindlameelse keeldumisega kõige ilusa kaduvust aktsepteerimast. Minategelane pole kaugeltki nõrk karakter, lihtsalt paratamatusega silmitsi seisev ja hetkeolukorras parimal võimalikul moel hakkama saada püüdev.
Kuna olemuselt pean end pigem proosakirjanikuks kui luuletajaks, ei julge ma järgmise luulekogu sündi küll niipea prognoosida, kuid samas ei taha ma midagi ka päris kategooriliselt välistada. Soodsate asjaolude kokkulangevusel ja vastava inspiratsioonisädeme tekkel võib juhtuda, et uue kogumiku materjal valmib õige kiiresti. Parimatel päevadel polnud keeruline kirjutada kaks või enamgi luuletust.
Küllap on luuleridade seadmisega samamoodi, nagu kõige muugagi: hingega tehtud asjal on tavaks õnnestuda, kuid õige tunnetuse puudumisel pole parem mõtet pingutada, sest sõnade sunnitus paistab ridade vahelt välja. Kuna luulekeel on erakordselt väljendi- ja varjundirohke, on aidanud selle viljelemine mul ka proosatekste keeleliselt kaunimaks muuta.
Miks kirjutan?
Vahel on huvi tuntud, miks ma kirjutan ja mis paneb mind kirjutama. Ilmselgelt on kirjutamine minu jaoks just see salapärane maitseaine, mis annab elule vajaliku vürtsi, värvi ja magususe. Eneseteostus? Seda kindlasti. Lisaks on kirjutamine ühtaegu nii meeldiv kui ka delikaatne võimalus mõistukõnes välja öelda nii mõndagi hingel pakitsevat, mida otsesõnu avaldada ei tahaks. Samuti on hea tunne kogeda teatavat rahulolu iga uue valmis saanud kirjatöö puhul ning ikka ja alati on südantsoojendav kogeda sõprade-tuttavate positiivset tagasisidet. Mis võikski teha üht autorit rõõmsamaks, kui kuulda tunnustavaid sõnu oma loomingu aadressil. Et mu kirjutatu on ka kellelegi korda läinud ja mingis mõttes puudutanud. Mu kõige suurem fänn on mu kirjandusõpetajast ema, kelle asjatundlik arvamus läheb mulle vägagi korda.
KIIRI SAAR
