Kui juba Saaremaal olla, siis muidugi ei saa üle ega ümber pankrandadest. Õigupoolest on see ainus asi, mille puhul ma Hiiumaal elades saarlaste peale kade olen.
Neil on need siluri lubjakivist ja dolomiidist rannaastangud, igaüks võluvalt isemoodi näo ja meeleoluga. Üks Saaremaa maalilisemaid panku asub Ninase poolsaare otsas.
Tagaranna poole sõites said meie saatjaiks haraliste võradega tammepuistud. Teisal põikasime kunagi nii suuri kirgi kütnud, ent nüüd esmakordselt nähes üllatavalt tagasihoidlikes mõõtmeis Saaremaa süvasadamasse. Selle lähedal asub Eesti üks kahest rohe-raunjala leiukohast. Kuna lumi oli maas, jäi sedakorda nende toredate pisikeste sõnajalgade ülesotsimine ära.
Tagaranna küla on väga maaliline. Kõik need lõputud paekiviaiad ja puha. Kuna olen ise omal käel koduaias kivisid aiajupikesteks laduma hakanud, oskasin nüüd Tagaranna omasid teise pilguga vaadata. Nii selle küla kui teisedki Saaremaa uued kiviaiad kipuvad silma riivama. Hmh, miks peavad need kiviaiad nii hirmus sirgjoonelised ja teravnurksed olema? Pealegi mitte pealt ahenevad, mis on vajalik kiviaia pikemaks kestmiseks, vaid rangelt püstloodsete külgedega. Ristlõikelt siis mite trapetsi-, vaid ristkülikukujulised. Kuidagi ei ole hea neid aedu pikemalt vaatama jääda. Neis puudub vanemate eeskujude voolav pehmus, nad pole õigupoolest kiviaiad, vaid pigem saksikud kivimüürid. Miks selline piinlikult korrapärane stiil valdavaks on saanud?
Ninase pank vaikis tummalt. Vastukaaluks oli hall meri valeva rannaesise jääriba taga häälekas. Sedasi talvisel ajal tundus ümbrus üpris kalk, sootuks erinev suvistest meeleolust. Suviti hõbetavad siin tuules vilkuda pooppuuvõrade tammeliku kujuga lehed, tuues vaheldust muidu üksluise männimetsa servale. Pangapealsel kidural niidul kollendab aga kirjult õitsev koldrohuvaip. Ja pangaastang ise on õhtupäikese kiirtes soojades toonides. Praegu nägi ta üsna mornilt tumehall välja.
Kuna aega oli vähe, jäi panga alla rannale ronimata. Tegelikult peab kõiki Saaremaa panku vaatama just nende jalamilt, siis avaneb nende kivine ilu täies mõõdus. Mis Ninase kivisesse ilusse puutub, siis teist temasugust panka Saaremaal polegi. Siinsed Jaani lademe paekivid koosnevad õhukestest kihtidest, mis sakilisse seina koondudes loovad ühe huvitava vaate teise järel.
Edasisel teekonnal Kihelkonna poole põikasime mõistagi ka Pidula Veskioja äärde ja selle algusesse, Odalätsi allikatele. Allikad keesid usinalt üles. Huvitav oli mõelda, et väidetavalt on need Karujärve veed, mis siin maasügavusest välja pressivad. Ainsa hetkega loovad allikad laia, talvelgi vabaveelise oja. Madala oja põhjas vonkleb juustena rohelisi vesikasve. Kõikjal vees haljendab iselaadseid sulgjaid lehti. Kas kuuluvad need haruldasele oja-haneputkele? Küllap vist. Vaba ojavesi samblaste kivide ja mätastega, millel kasvab suisa noori kuuski, oli kaunis kooskõlas kõrgetel lumistel pervedel haljendavate männipuudega. Veed vulisesid tasa…
See koht nõudnuks pikemat süvenemist. Paraku olid meist saanud ehtsad autoturistid: siuh siia, põige sinna, linnuke jälle kirjas ja minema. Eks aeg surus ju tegelikult takka – enne päikse loojumist pidime üle jäätee Hiiumaale tagasi jõudma. Kuid enne seda ootas veel ees Viidumäe. Paksus metsas viskus kitsuke tee järsku maona vongeldes ülespoole. Ehtne mägitee! Serpentiini kõrval kerkis umbkaudu poolesajameetrine Suurmägi.
Viidumäe looduskaitseala külastuskeskuses sattusime luuderohtude lummusesse. Eks ole neid seal ju nähtud varemgi, ent nüüd talvel keset valevat lund tundus avanev pilt nii lõunamaisena. Kuidas küll selline eksoot suutis Läänesaarte metsadesse püsima jääda, samas kui külmakindlam valgepöök välja suri? Nojah, luuderohi suudab maapinnal lume all vegeteerides ellu jääda – see on tema püsimise saladus. Suhteliselt lühiealise valgepöögi uuenemine toimub aga ainult seemnete abil.
Kui Hiiumaal Kõpus on vaid üks koht, kus luuderohi kõrgele kuusetüvedele tõuseb ja õitseb, siis Saaremaal on taolisi kohti märksa enam. Viidumäe külastuskeskuse juures on luuderohud siiski inimese istutatud. Ometi ei kahanda see tõik nende väärtust. Eriti talvisel ajal. Lausa lummav oli kask, kes meenutas eemalt sootuks korgitamme: tüvi korbaline-mustriline pruunidest luuderohuväätidest, võra täis igihaljaid lehti. Veel võimsam on aga vägev tamm, kes üles oksteni on luuderohtu mattunud. Kadedus ründas mu hinge. Miks ometi mul Hiiumaa koduaias ei õnnestu luuderohtusid sedasi puude otsa turnima saada!? Eks põhjus ole viimastes talvedes. Nooremad luuderohuvõrsed peavad küll vastu 20 miinuskraadile, kuid 25 kraadi pakast on neile liig. 30kraadine pakane hävitab tüvedel aga vanemadki taimed. Nagu juhtus paari-mõne aasta eest Riia botaanikaaias, kus aastakümneid lopsakates luuderohuvaipades ilutsenud sanglepad ühtäkki oma kuulsast ehtest ilma jäid. Meie saartel jäid külmakraadid 30st veidi allapoole ja siinsed vanemad luuderohud on õnneks endiselt hea tervise juures.
