Kliimaminister tegi kauaoodatud otsuse: “Rahvusparki ei looda, aga kõige kõrgema loodusväärtusega paigad Hiiumaa riigimaadel saavad siiski kohase kaitse.“
Rahvuspark on kirgi kütnud juba pea kaks aastat. Vast tulisemaid, mida Hiiumaal viimasel ajal nähtud. Võib-olla vaid tuuleparkide üle käivad vaidlused on võrdväärsed.
Rahvuspargi loomise ideed vaagiti kaua. Suure tõenäosusega just seetõttu, et leida lahendus, mis oleks kõikidele võimalikult vastuvõetav. Arvamusi oli seinast seina, nagu ühiskonnas vastu kajavate protsesside puhul ikka. Nagu ministeerium oma pressiteates kirjutab, oli nii pooldajaid, kes tõid välja vajaduse, tagada Hiiumaale iseloomulike metsade säilimine, ning tõstsid esile võimalusi rahvuspargi abil käivitada saarel erinevaid hea looduskeskkonnaga seotud majandusharusid. Teisalt väljendasid ettepanekuga kaasnevate majanduspiirangute üle muret Hiiumaa omavalitsuse ja puidusektori esindajad.
Otsusega rahvuspargist loobuda, aga samas võtta 7000 hektarit metsa kaitse alla, ehitas minister
justkui kiriku keset küla. Kindlasti ei ole selle otsusega rahul kõik protsessis osalejad. Paraku on aga loodusega seotud teemadega pea alati nii, et kõik osapooled hoiavad oma nurkadesse ja keskplatsi niisama lihtsalt kokku ei tulda.
Kaitse alla võetavad alad pole veel selged ja on üsna lihtne ennustada, et saaga jätkub. Aga vähemalt on kurss paigas.
ja