Kuus aastat tagasi lebasin novembris Brasiilias liivaste voodilinade vahel ja lubasin endale, et kui koju tagasi saan, siis ei hakka ma mitte II-AL-GI lörtsi ega pori ega halli novembrihämaruse üle virisema. Väljas oli 38 kraadi sooja, kõik kleepus ja ookeaniliiv veeres süüdimatult, üks pesemata lapsejalg korraga, meile elutuppa, sealt lõunaune ajal voodisse ja siis otse edasi hammaste vahele.
Siis sain koju ja tundsingi pikka aega tinaraskeid sügispilvi vaadates segu mingist hullumeelsest elurõõmust ja andunud tormikirest. Kolasin põlevil silmi mööda pimedaid rannaääri nagu Filifjonka ja iga kord, kui kaasmaalased hakkasid vaikse hala saatel palmide alla põgenema, mõtlesin “väkk“ ja “klišee“ ja “ei iial!“ ja “mitte mina“.