Oma 19. mail avaldatud arvamusloos, hästi tasakaalukas ja veenvas artiklis, kirjutab Timo Lige muuhulgas konservatiivsuse tähendusest. Seal ütleb ta, et (ühiskonna) mootor vajab häid pidureid.
Olen niisuguse mõttekäiguga väga päri ka seal, kus räägime looduskasutusest. Küberneetikas öeldaks selle kohta, et süsteemis peab olema toimiv negatiivne tagasiside. Kui niisugust alalhoidvat tagasisidet ei ole, siis süsteem kasvab, kuni läheb lõhki. Või võtab üles nii kiired tuurid, et laguneb. Nii juhtub mehhaanikas, aga ka looduses ja ühiskonnas. See võib juhtuda näiteks siis, kui ühiskond orienteerub kestvale majanduskasvule ja piiramatule tarbimisele.
Mulle jäi mulje, et Timo asetab ennast kristlasena pigem konservatiivsele poolele. See oli ainus koht, mis mulle küsimusena üles jäi. Mittekristlasena olen pidanud Jeesus Kristuse õpetust pigem revolutsiooniliseks omas ajas ja tema Mäejutlust uuenduslikuks, mis ka täna progressiivse mõtlemise aluseks on. Siin tahaksingi edasi mõelda sealt, kus Timo ütleb, et ka konservatiivsuses on edasiviivat jõudu.
Nimelt olen oma tegevusvaldkonnas täheldanud, et konservatiivne, alalhoidlikkusele tuginev maailmavaade on praeguses maailmas muutumas pigem uuenduslikuks. Näen seda nii keskkonnahoius kui kultuuri valdkonnas. Võtame näiteks vaimse kultuuripärandi. Tavaliselt näeme kultuuripärandit kui aegade jooksul kujunenud oskusi, teadmisi ja kombeid, mis aitavad meil rahvana muutuvas maailmas püsima jääda. Need on ka hoiakud, mis on aastasadadega talletatud rahva mälusse. Elulised otsused, mida tehakse vaimsele pärandile tuginedes, kõlavad tavaliselt selliselt: „Seda peab tegema just nii, sest nii on alati tehtud“ või „Nii ei tohi teha, sest nii ei tehta“. Siinkohal tahaks ju väita, et vaimne kultuuripärand ja tema kaitse, mis pikaajalisel traditsioonil põhineb, on oma olemuselt väga konservatiivne nähtus.
Kuid üllatus-üllatus, kui tänases kriiside maailmas otsitakse lahendusi ja väljapääse, pöördutakse tihti just vaimses pärandis leiduvate lahenduste poole. Kui mitte tingimata konkreetseid lahendusi järgides, siis vähemasti otsides mõttekäike sellest, kuidas inimene oma muutuvas keskkonnas kesta suudaks. Sest on öeldud, õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Kas pole nii, et see, mida on maailmas ÜRO tasandil säästva arengu eesmärkideks kuulutatud, on tihtilugu sama, mis meie oma sajanditepikkuse kogemuse põhjal niikuinii teame. Teadmine, et vesi tuleb hoida puhas, et maja peaks tormile vastu pidama, et kuidas kasutada taastuvaid loodusressursse, kuidas korraldada jäätmete ringlust, kuidas hoida kokku toasoojust ja ka seda, et vanu saapaid võiks parandada, mitte ära visata – see on ju loomulik meile tuttav eluviis! Vahel ikka üllatun, kui näen, et eelpool nimetatud põhimõtted kõlavad tõepoolest uuenduslikena. Kuidas oleme suutnud inimkonnana umbes saja aastaga kaugeneda lihtsatest lahendustest?
Eesti vaimse pärandi nimistusse on Hiiumaalt kantud hulk oskusi ja tavasid, näiteks käkisupi
keetmine, korendusaia tegemine või kiiktooliga kiikumine. Võiks ju küsida, mida uuenduslikku on käkisupis? Aga kui nimetatud supi valmistamist näha kohalike, puhaste ja tervislike toiduainete väärindamisena, muutub pilt kohe moodsamaks. Käkisupi või Muhu hapuroka väike ökoloogiline jalajälg teeb neist uuendusliku toote. Võiks öelda, et hapurokk rokib!
Huvitaval kombel avaldub konservatiivsuse mõiste muutumine ka meie poliitilises spektris. Nii julgeksin väita, et mõni meie erakond, keda nimetatakse liberaalseks, tugineb tegelikult kolmesaja aasta tagustele valgustusajastu väärtustele, mille juured ulatuvad omakorda kuni Mäejutluseni välja. Ehk liberaalne vaade on konservatiivne? Samas, mõne konservatiivseks peetava erakonna praktikaid jälgides tekib küsimus, kas nende süsteemi on sisse kirjutatud alalhoidlik tagasiside või puudub see hoopis.
ja