„Ära võta südamesse!“ ütleme, kui kellelegi tehakse sõnadega haiget. Öeldakse midagi kurja, ründavat või alatut. „Läheb südamesse,“ ütleme, kui miski on väga ilus ja liigutav. Kui näidatakse moel või teisel, et oleme kellelegi tähtsad.
Huvitaval kombel süda seal väga hästi vahet teha ei oska, millal asjad võivad südamesse minna või millal tuleks neid sinna mitte võtta. Talle kipuvad ikka kõik asjad korda minema.
Mis vahet on südamel, kas lõin varba ära või kohtusin surmaga. Kas nägin head filmi või kuulsin kurba uudist. Kas märkasin esimest korda kultuurimaja laval esinevate laste vilavaid silmi, mis publiku seast ema julgustavat pilku otsisid, või mõtlesin neist, kellel vanemaid üldse polegi. Mis vahet on südamel, kas kohtad elu lõpul üksi jäänud vana inimest, kes tunneb, et tema elatud elust pole kellelegi kasu, või rõõmustad sõbra üle, kelle ammune unistus täitus. Südamel pole vahet, kas keegi ütles midagi hästi või halvasti. Veel vähem sellest, kas kurjal kommentaaril oli alust või mitte, või kas see tuli võõralt või sõbralt. Kõik läheb sisse.
Ja las minnagi.
Kes südamesse võtta ei taha, peab südame kinni panema. Aga mis elu see oleks? Parem mingu kõik, kui et üldse mitte midagi. Kindlasti teavad kõik, kes südamega midagi teevad, et on täiesti võimalik võtta kõik südamesse, ent ikka olla õnnelik. Leida isegi jaksu, et edasi minna.
Südamega tehakse häid asju ja sellepärast soovimegi, et uus aasta läheks südamesse!
Piret Eesmaa
