Politsei sai kogutud info põhjal kätte mehe, kes Suuremõisas tulistas Eva Litorelli koera ja põhjustas looma surma. Koer, kelle südame ja kopsud õhupüssikuulid läbistasid, piinles üle ööpäeva enne kui suri.
Kärdla politseijaoskonna juht Avo Kail ütles, et ülekuulamisel tunnistas isik oma süüd ja nüüd tuleb tal oodata toimepandud teo eest karistust.
Vaikiv kannataja
Eva Litorell rääkis, kuidas ta oma koerakese jaoks oli seadnud raadiopiirde, kuid novembri viimastel päevadel see Robit enam ei pidanud – naabrite koer oli hakanud indlema. Nii tuli perenaisel Robi nöörijupi otsa panna.
“Ma tean, et koerad ei tohi lahti olla ja olen seda jälginud,” ütles Litorell. “Tol päeval ulus ta toas ja ma lasksin ta korraks välja – oli sombune päev ja ma mõtlesin, et lasen ainult korraks.” Koer oligi ära ainult pool või kolmveerand tundi ja tuli tagasi. Perenaine ei märganud, et koeral oleks midagi viga.
Päev hiljem laskis perenaine Robi jälle välja, kuid koer tuli kohe tagasi. Siiski sõi ta heameelega ja pidas end muidu tavaliselt üleval. Ainult, et perenaine leidis põrandalt mõned verepiisad. Kuna Eval on ka kass, oletas ta, et ehk tõi kass koju mõne hiire või mügri ja sõi seda köögipõrandal.
Tagantjärele meenutas perenaine, et Robi oli siiski ebatavaliselt vaikne, ei hüpanud sohvalt maha nagu tavaliselt, kuid tuli kaasa kui teda jalutuskäigule kutsuti. Toona ta neid muutusi koera käitumises ei märganud. Koos mindi jalutama, Robi jäi kogu aeg maha ja perenaine pidi teda järele kutsuma, vahepeal ta isegi niuksus. “Alles nüüd ma saan aru, miks,” ütles Eva Litorell läbi pisarate.
Eva jõudis koju, kuid Robi kohe koos temaga tuppa ei tulnud, jäi õue. Kümme minutit hiljem koputas tema uksele politseinik Urmas Soonvald ja küsis, miks tema koer tänaval maja ees lebab. “See oli Robi. Tal olid veel silmad lahti ja ta saba lõi üks kord veel. Tõin ta tuppa ja kodus põrandal ta suri,” räägib Eva Litorell lohutamatult nuttes ning kirjeldab, kuidas ta paanikasse sattus ja loomaarsti kutsus. Kalju Hülg tuli ja ütles, et teha pole enam midagi, Robi oli surnud.
Avastas kuriteo
Eva Litorell pesi oma truu kaaslase surnukeha puhtaks ja avastas tema küljelt augukese. Järgmisel päeval kutsus ta loomaarst Ly Kokla ja palus koera lahata. Lahkamisel selgus, et koera kopsud ja süda oli läbi lastud ning kogu kõhuõõs hüübimata verd täis.
Perenaine palus politseil uurida, kes võis olla julmur, kes tema koera tappis. Pärast mõningast uurimist selgus, et mees, kes koera tulistanud elab Litorelli kodust vaid kahe maja kaugusel, on Rein Remmelkoor.
Politsei tõi teo üles tunnistanud mehe 28. detsembril Litorelli juurde. “Ma sain temaga kokku ja see oli väga hea. Sain talle oma valu näkku karjuda ja nutta. Politseinik hoidis mul käest kinni, ei tea kas kartis, et lähen talle kallale,” rääkis Litorell ja ütles, et pärast seda hakkas tal veidi kergem.
“Küsisin miks ta seda tegi, ütles, et kogemata. Mina karjusin, aga sa pidid ju seda püssi käes hoidma. Tema vastas, et loomulikult, ega ma seda jalgadega hoidnud. Tapetud koerast rääkis ta nagu mingist asjast, seisis tuimalt ega osanud midagi vastata,” kirjeldas Litorell.
Koeratapja ütles politsei juuresolekul Litorellile, et Robi oli tulnud tema indleva emase koera juurde ega läinud ära kui ta koera voolikust veega pritsis ja kividega loopis. Siis võttiski ta õhupüssi ning tulistas.
“Karjusin talle, miks sa seda tegid? Sa ju teadsid, et see on minu koer. Miks sa ei tulnud mulle seda ütlema? Sa ju nägid, et koeral oli kaelarihm kaelas ja sellel suurelt minu telefoninumber. Miks sa ei helistanud mulle? Ma oleksin tulnud ja ta ära viinud. Tema aga seisis ja vaikis,” kirjeldas Litorell toimunut.
Rein Remmelkoor eile oma telefoni vastu ei võtnud.
Kärdla konstaablijaoskonna juht, komissar Avo Kail ei olnud veel nõus ütlema, millega Remmelkoor oma tegu põhjendas.
Trahv kuni 800 eurot
Tõendite kogumine jätkub ja tulistaja karistus selgub pärast seda kui menetlus on lõpule viidud.
Laskjale võib karistuseks määrata kohtuvälise rahatrahvi kuni 200 trahviühikut st kuni 800 eurot.
Kohus võib kohaldada eelnimetatud paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena loomapidamise õiguse äravõtmist kuni kolme aastani.
“Kindlasti ei saa me suhtuda asjasse ühepoolselt, sest ka koer ei tohi olla järelevalveta ega viibida võõral territooriumil. Tänaseks on menetlusega kindlaks tehtud, et koer viibis tõesti kodaniku hoovis,” selgitas Kail.
Hiiumaa loomakaitsja Kadri Taperson kinnitusel ei ole see, et koer oli omaniku järelevalveta, kuidagi väärteoga seotud ega kergendav asjaolu: “Seaduse järgi võiks olla kergendav asjaolu see kui koer oleks kodanikku kuidagimoodi ohustanud, kui hukkamine oleks toimunud tõepoolest enesekaitseks, aga see väikene koer ei ohustanud kodanikku küll kuidagimoodi.”
Hiiumaa loomakaitsja Kadri Taperson: Hiiumaal liiguvad koerad ja eriti kassid tihtipeale vabalt, ilma omaniku järelevalveta ja kuigi seadus kehtib ka siin saarel, on see teema veel lõpuni läbi rääkimata ega tohiks kellelegi suureks üllatuseks või ohumärgiks olla. Niimoodi suhtudes võiksime me põhimõtteliselt rünnata igaüht, ka inimest, puhtalt sellepärast, et ta meile kuuluval territooriumil viibib.
Loomakaitseseaduse rikkumisi, sealhulgas ka koertekasside tapmisi lubamatul moel, tuleb Hiiumaal liiga tihti ette ja mitte kõik need lood ei jõua politseini, ajakirjandusse või loomakaitsesse. Praeguse juhtumi puhul peaks mõtlema selle peale, mida koer tundis kui pea ööpäev kuulihaavaga veel elas ja vaikselt verest tühjaks jooksis. Ta ei olnud seda kindlasti kuidagi ära teeninud, öelgu seadused, mida tahes.
