Reedene Hiiu Leht avaldas Enefit Greeni juhatuse esimehe Aavo Kärmase arvamuse “Eesti vajab Loode-Eesti meretuuleparki”.
Üllatuslikult kirjutab autor meretuulepargi arendamisest kindlas kõneviisis, kirjeldab hiidlaste kasu planeeritavast tuulepargist ja lubab pidada dialoogi Hiiumaa inimestega.
Kärmas vaikib täielikult maha praeguse õigusliku olukorra: riigikohtu otsusega on Hiiu mereala planeering tühistatud tuuleenergia tootmise alade osas, muus osas maakonnaplaneering kehtib. Lihtsamalt öeldes: Hiiu merealal ei ole lapikestki maad, kuhu õigusriigis saaks tuuleparki rajada.
Korraldust, rajada Hiiu merealale tuulepark, ei saa praegu anda vabariigi valitsus, seda õigust ei saa osta hiidastelt suure raha eest. Seda õigust ei müüdud koos Nelja Energiaga Enefit Greenile. Tuuleparki ei saa rajada, toetudes Kärmase poolt viidatud tuhande vastajaga küsitlusele.
Tuulepargi rajamist Hiiu merealale saab taotleda ainult läbi uue planeerimismenetluse. See tähendaks planeeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist, koostamist, avalikustamist, piiriülest koostööd ja palju muud. See on aastaid nõudev protsess ja olen veendunud, et taas oleks tulemuseks meie loodusväärtuste säilimise tagamine.
Kahte Eesti ei vaja
Loode-Eesti meretuulepark saab realiseeruda vaid väljapool Hiiu mereala – näiteks Eesti majandusvööndi loodeosas. See oleks kooskõlas Euroopa energeetika üldise suundumusega, et üha enam toimub tuuleenergia tootmine avamerel.
Info Hiiu mereala planeeringu kohta on Kärmasel olemas vähemalt selle aasta septembrist. Kohtusime temaga nädal-paar enne Loode-Eesti tuulepargi KMH arutelu ja selgitasime olukorda. Ka avalikul koosolekul sai juhitud tähelepanu, et vastavalt riigikohtu otsusele ei ole tuulepargi rajamine Hiiumaa lähistele võimalik. Ometi peame ikka ja jälle (ka PM 11.10.2019) lugema Loode-Eesti tuulepargi rajamisest.
Eesti Energia uute energialahenduste juht Alo Kelder juhtis sellesuvisel Tallinna Merepäevade meremajandusfoorumil tähelepanu, et Eestis mahub turule vaid üks suur meretuulepark. Kui tuulepargi ehitamine tõepoolest on nii vältimatu ja probleemitu, tuleks selle rajamist kaaluda sinna, kus see on planeeringuga lubatud – Liivi lahte. Kahte meretuuleparki Eesti ei vaja.
Rohetehnoloogia jalajälg
Kärmas on energeetika uustulnukana, keskkonnahoiust ja tehnoloogiast kaugel seisnud inimese ja professionaalse juhina asunud murdmatu visadusega ellu viima tuuleenergeetika megaarendust, küsimata, mis see arendus kaasa toob.
Rohetehnoloogia jalajäljest annab aimu TTÜ geoloogia instituudi teaduri, geoloogiadoktor Rutt Hintsi artikkel (PM 19.10.2019) “Söe-ja teraseliidu uued metallid”. Hints juhib tähelepanu asjaolule, et rohetehnoloogiatele põhinevale majandusele üleminek on äärmiselt mineraalressursimahukas ja nõuab suurtes kogustes uut tüüpi tooret. Näiteks ühe 3MW tuugeni tegemiseks läheb vaja 335 tonni terast ja 1200 tonni betooni, 4,7 tonni vaske, 3 tonni alumiiniumi, 2 tonni haruldasi muldmetalle. Kui selle toormevajaduse arvutame 1000megavatisena plaanitud Loode-Eesti meretuulepargi kohta, võiks terasevajadus ulatuda 100 000 tonnini ja vasevajadus 1500 tonnini, betooni kuluks 400 000 tonni. Siia ei ole arvestatud juurde ei ülekandeliine ega alajaamu. Meretuuleparkide puhul on eriti suur vajadus ülekandeliinideks kuluva vase järele. Tööstusheidete suurimateks tekitajateks aga on terase, tsemendi ja kemikaalide tootmine. Nii selgub, et rohetehnoloogiana välja pakutud tuuleenergeetika ei olegi nii keskkonnasõbralik.
Toormeprobleem tähelepanuta
Kärmasele tema kitsast vaadet tuuleparkide vajaduse kohta ette heita on pisut ülekohtune. Kui 2015 sõlmiti Pariisi kliimakokkulepe, ei pööratud peaaegu üldse tähelepanu küsimusele, mil viisil on kavandatud tagada vajaminev toore seatud eesmärkide saavutamiseks.
Euroopa kõrgtehnoloogiline tööstus ekspordib enamuse metallitoormest. Euroopa majandusele kriitiliste toormete nimekirjas on nii haruldased muldmetallid, antimon, ilmselt lisandub sinna varsti liitium. Oodata on nii hindade tõusu kui survet kaevandamise suurendamiseks.
Tuuleenergeetika võidukäik Euroopas võib Eestile tähendada kaevandusmahtude olulist suurenemist. Eesti maapõuest leiab neodüümi, vanaadiumi, molübdeeni, reeniumi, uraani, tsinki koguses, mis selle kaevandamise võib atraktiivseks muuta.
Seega võib “roheenergeetika” areng Eestile peale sundida oluliselt suuremad kaevandamised kui praegune põlevkivienergeetika.
Kellele hiigeltuulepark kuuluks?
2017. veebruaris hindas Loode-Eesti tuulepargi rajamise eestvedaja Martin Kruus projekti maksumuseks üle 2 miljardi euro. Hinnad on selle ajaga tõusnud ja võivad veel hüppeliselt kasvada toorme kallinemise tõttu. Kust kaasatakse selline hulk raha? Kas me vajame Eesti rannikumeres hiigeltuuleparki, mis (kasvõi finantsinstrumentide kaudu) tegelikult kuulub Venemaale, Hiinale? Mis saab sel juhul meie turvalisusest?
Kliima soojenemine on probleem, aga seda probleemi lahendades ei tohi kahjustada me teisi väärtusi. Olen täielikult nõus Will Marshalliga: “Tulevik on tume ilma elurikkuseta; seejuures ökosüsteemide kollaps on inimkonnale suuremaks ohuks kui kliima võimalik soojenemine.”
Enamasti põhjustab elurikkuse kadu ületarbimine ja elupaikade hävitamine. Hiiumaa lähimadalatele paigutatavad tuugenid hävitaks elupaigad meremadalatel, vees, randadel. Rajatavate elektriliinide kaudu ulatuks otsene kahju Läänemaale. Läbi rändveelindude kahjustamise ulatuks kahju teistesse maailmajagudessegi.
Vajame keskkonnahoidu ja peame pidurdama kliima soojenemist. Paraku ei ole Loode-Eesti meretuulepark selle jaoks otstarbekas meede. Lisaks ei saa seda projekti praegustes oludes ja õigusriiki austades ellu viia.
Lugupeetud Aavo Kärmas, olete asunud Hiiumaa elu väga tugevalt mõjutavat protsessi jõuliselt vedama. Oleme üle kümne aasta tegelenud tuuleparkidest lähtuvate probleemidega. Teen ettepaneku kohtuda ümarlaual ja rääkida asjad selgeks.
INGE TALTS
MTÜ Hiiu Tuul juhatuse liige
