Connect with us

Persoon

Värviline Eesti Budapestis

Ann Tartu
Veel kuni 5. maini on huvilistel võimalus külastada Budapesti etnograafiamuusemis ungarlase Bán Aladári kogutud esemete näitust “Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa: saja aasta tagune etnograafiline ülevaade Eesti saartest.”
Kogutud esemed, mis näitusele paigutatud nii, et külastajal oleks võimalik eristada saartevahelisi iseärasusi, annavad hea ülevaate Eesti kultuurist 20. sajandi alguses. Lisaks aitavad rännakul minevikku kaasa ka fotod.
Näituse üks märkimisväärsemaid väljapanekuid on puidust õllekannud, mida on lausa mitukümmend, igaüks ise nägu – ja muuseumi lattu jäi neid veelgi! Väidetavalt on ungarlastel kõige suurem kollektsioon Eesti õllekanne väljaspool Eestit.
Üllatavalt domineerivad näitusel värvid – punane, kollane, oranž, sinine. Nii mõnigi külastaja tõdeb imestusega, et ootas põhjamaiselt Eestimaalt pigem tagasihoidlikke toone. Selgub aga, et oma iseloomult tagasihoidlik eestlane eelistas rahvariietes julgeid värve. Märkimata ei saa jätta ka mustreid, mille ilu näituse peakorraldaja Ágnes Kerezsi väljapanekut tutvustades pidevalt meelde tuletas. Mustrid on kõikjal – kleitides, vöödes, põlledes, kinnastes ja sokkides.
20. sajandi esemete kõrval on välja pandud ka valik tänapäevaseid, milles on kasutatud Eesti rahvusmustreid. Külastajate suureks lemmikuks on lae all rippuv jalgratas, millele on ümber kootud Reigi triibumustriga “kasukas”. Ratas sai uue kuue Ungari Eesti instituudi korraldatud kudumistalgute korras. Tähelepanu pälvivad ka spetsiaalselt näituseks valmistatud Pühalepa seeliku mustriga ruloo, kollase Muhu mustriga kummisaapad ja vihmavari ning nukumeister Lembe Maria Sihvre käsitööna valminud rahvariietes nukud.
Näituse peakorraldaja Ágnese sõnul on väljapanek populaarne ja külastajatest puudust ei ole. Kuigi esialgu tundus võõrastav, et ungarlane räägib mulle minu oma kultuurist ning jutustab lugusid 20. sajandi Eestist, sain teada paljugi huvitavat, millest varem kuulnud ei olnud. Tore, et leidub ettevõtlikke inimesi, kes tutvustavad meie kultuuri välisriikides ja veelgi toredam, et see ka sugulusrahvale huvi pakub.
Bán Aladár (1871–1960), kes esialgselt uuris peamiselt soome keelt ja kultuuri, asus 1910. aastal tegelema Eesti folkloori ja etnograafiaga. Ta külastas Eestit korduvalt seoses plaaniga tõlkida eepos “Kalevipoeg” ungari keelde.
Esialgselt peamiselt Tartus peatunud Bán hakkas peagi huvi tundma Eesti saarte ja setude vastu. Eesti-reisidelt tõi ta alati endaga kaasa esemeid, mis moodustavad suurema osa käesolevast näitusest. Teadaolevalt õnnestus Bánil koguda kokku ligi 550 eset, mille hulka kuulusid peamiselt tolleaegsed riided, jalanõud ja ehted. Esemete kogumisel oli Bánile abiks ka rahvaluule­teadlane Oskar Kallas.

ANN TARTU
Budapest

Veel lugemist:

Uudised

Kütusefirma Olerex varem ööpäevaringselt avatud Kärdla tankla sulgeb nüüd uksed juba kell 23, mis tähendab, et süüa sealt öösel enam ei saa.  Kärdla tankla...

Uudised

Kui paar nädalat tagasi pakkusid jahimehed, et vast on Hiiumaal elanud karu Saaremaale läinud, siis reedel sai Valgu kandis kinnitust, et loom pole ära...

Uudised

Hiiumaa vallavalitsus tegi kolmapäeval otsuse lõpetada töösuhe Kärdla osavalla vanema Aivar Viidikuga ja juba järgmisel päeval töötas tema asemel senine Emmaste osavalla vanem Tiit...

Külalugu

Proovigu vaid keegi öelda, et  Kärdlas asuv Jaburate küla pole küla – nimi teeb kohast koha. Seda kinnitavad tunnustatud jaburoloogid.  Jaburaid on aastate jooksul...