Elaksite te Soomes või Skandinaavias, poleks probleemi. Te läheksite raamatukokku, siseneksite oma personaalse raamatukogukaardiga, teie ees avanevad automaatselt kõik uksed, valgustid süttivad põlema, kostub mahedat muusikat ja hea kujutlusvõime korral võivad isegi punased vaibad te ees lahti rulluda. Milline elu! Te valite riiulist just need raamatud, mida soovite; iseteenindusautomaadi juures kannate raamatud oma lugejakontole (väga lihtne teha) ja prindite teatise, mida laenutasite ja millal tuleb tagasi tuua; panete raamatud kotti ja lahkute. Teie järgi kustuvad tuled, lukustuvad uksed. Kuni järgmise lugejani.
Just selliste raamatukogude külastamine oli meie eesmärgiks, kui käisime osavallavanem Lauri Preimanni ja maakonnaraamatukogu komplekteerija Kadri Lauriga septembri lõpus Turus. Külastasime Vasarmäki iseteenindavat raamatukogu, Numme ja Hirvensalo raamatukogusid ja Turu linnaraamatukogu. Soovisime saada väga praktilist teavet selle kohta, mida meie peaksime tegema, et sellisele süsteemile üle minna. Igal pool toodi meile välja fakt, kui palju iseteeninduse funktsiooni juurdetoomine laenutuste arvu kasvatas. Valdavalt oli see 30–40 protsenti, ühes uues raamatukogus olid iseteeninduse numbrid isegi suuremad kohapealsest laenutusest. Paljud inimesed läksid raamatukokku pärast tööd; peredel tekkis uus vaba aja veetmise stiil – nädalavahetustel perega raamatukokku. Kas see pole ilus?
Soomlaste peamine sõnum oli, et ükski töötaja pole kaotanud tööd, kuid tööülesanded on muutunud. Samas, kas me ei peakski ajaga kaasas käima ja pakkuma paindlikku teenust? Meie hinnalisim ressurss on aeg. Mida paindlikumalt me saame oma aega kasutada, seda stressivabamad me oleme. See ei kõlba küll kuhugi, kui peame kiirustama isegi raamatukokku, kuna see kohe suletakse.
Minu unistus on, et Hiiumaal oleks vähemalt üks raamatukogu, kuhu saaks siseneda ka siis, kui personali pole kohal; mis oleks kaasaegne, paindlik; kuhu pered tahaksid tulla veetma vaba aega ja lugema (meil on lastele ka mänge); kus saaksid kohtuda eri eas inimesed.
Kas see on liiga suur unistus meie jaoks? Ei usu. Tehniliselt ei erine see kaupluste selvekassadest. Ka seal peab oma tooted läbi piiksutama. Raamatud tuleb eelnevalt selliseks süsteemiks ette valmistada. Kuidas on turvalisusega? Äkki tulevad vandaalid… Hiiumaa on kindlasti palju-palju turvalisem paik kui mis iganes paik Soomes või Skandinaavias. Raamatukogule tulevad turvaväravad ja -uksed, videovalve. Vajamineva tehnikaga tutvusime Soomes tehases, mis on raamatukogudele spetsialiseerunud. Sealt saime ülevaate, mida vajame.
Eestis on sarnased süsteemid juba ülikoolide raamatukogudes, praegu on RFID-le üle minemas Viljandi rahvaraamatukogu, ettevalmistusi teevad Lääne-Virumaa ja Tallinna keskraamatukogu. Küsimus on, kas me hiidlastena tahame olla esimeste või viimaste hulgas. Viimaste aastate arengud Hiiumaal on olnud nii positiivsed, et mulle tundub, me tahame olla eesotsas. Sellepärast me Soome reisi ka ette võtsime, et saada see oskusteave ja hakata tegutsema.
Siinkohal täname Hiiumaa vallavalitsust ja Erasmus+ programmi projekti “Raamatukogu töötajate pädevuse tõstmine”, mille toel saime õppereisil käia.
Annely Veevo
Hiiu valla raamatukogu direktor