Connect with us

Uudised

Tallinlane sai ajakirjandusristsed Hiiu Lehes

Veiko Pesur
Juba 17 aastat rändab minuga kodust kodusse kolides kaasa üks foto. Pildil on šoti mägiveise vasikas, kes krõmpsutab muretult rohtu ja vaatab pisut häbelikult ja samas uljalt kaamerasse.
Selle foto kinkis mulle Hiiu Lehe toonane peatoimetaja Urmas Lauri pärast lehes sooritatud suvepraktikat, mis oli ühtlasi esimene päris ajakirjanduse kogemus siin­kirjutajale.
Hiiu Lehte tõi mind Tartu Ülikooli ajakirjandusõppe esimese kursuse järgne kohustuslik maakonnalehe praktika kombineerituna harjumusega – olin kõik suvevaheajad Hiiumaal kasvanud ja nii oli siiatulek loogiline valik.
Detaile esimesest töö­päevast ma ei mäleta, küll aga seda, et rattaga tööle vändates – vahemaa kodust toimetusse oli linnulennult kolm kilomeetrit – sugenes närv sisse. Kuidas hakkama saan? Kas toimetus võtab omaks? Aga allikad? Kahtlen, et esimesel päeval ühtegi rida kirjutasin, küll aga mäletan, et söömas vist ei käinudki, ei tulnud nagu meelde.
Kolleegide pärast ei pidanud ma muretsema, Hiiu Lehe toimetus oli ja on küllap siiani väga sõbralik seltskond. Püstolreporter Hardale vaatas ajakirjanikuhakatis igatahes alt üles, fotograafist peatoimetaja Urmas Lauri popsutas aga rõõmsalt piipu ja oli rahulik sõltumata sellest, kas lehe trükkimineku ajaks oli materjali liiga vähe või liiga palju. Alati sai kõik klappima.
Allikatega oli lugu keerulisem. Tänu Hiiu Lehe kogemusele hindan ja austan kõrgelt kõiki maakonnaajakirjanikke, sest mis teeb nende elu lihtsamaks, teeb selle samal ajal keerulisemaks – oma kogukonnas liigub infot palju ja kõik on omavahel tuttavad. Selle infoga peab aga targalt ringi käima, sest kust tõmmata piir tuttava ja ajakirjandusliku allika vahel? Kus kaalub paljastus üles sõpruse kaotuse ja tõenäoliselt vähemalt osas kogukonnast põlu alla sattumise?
Rääkimata sellest, et väikeses kohas teevad aktiivsed inimesed tavaliselt mitut tööd ja ühes, mitteajakirjaniku rollis saadud teavet ei pruugi tohtida kasutada oma teises rollis. See kõik kasvatab empaatiavõimet ja õpetab – või nii ma vähemalt arvan – sellevõrra hoolikamalt infot kontrollima ja kaaluma põhjalikult oma uudise avaldamise potentsiaalseid tagajärgi. See on midagi, mille järele üleriigilises meedias teinekord puudust tunnen, kuigi kindlasti ei ole ma seda meelt, et sõpruse kaotuse hirmus või üleüldse sahkerdusi maha tohiks vaikida.
Aga nii ei osanud ma toona mõelda, tajusin vaid, et väljast tulnud inimese jaoks olid kohalikud tundliku teema puhul teinekord merekarbina lukus ja mõnikord ütlesid vihjamisi, mõnikord otse, et mis ma siin ikka hakkan… ja ega ma peale käinud ka.
Kuidas oma tööga hakkama sain, on teiste hinnata. Mulle jäid sellest 17 aasta tagusest suvest igatahes soojad mälestused ja toredad tutvused, kellega nüüd kahjuks aina vähem suhelda jõuan. Ja jäi isu ajakirjanduses töötada. Mis puudutab aga noore mägi­veise fotot, siis millegipärast mõtlen nüüd, et äkki peatoimetaja Urmas ei kinkinudki seda vaid kui toredat fotot, vaid ehk nägi ta toonases praktikandis ja selles häbelik-uljas vasikas midagi sarnast?
Mari Rebane
Hiiu Lehe praktikant 2000

Veel lugemist:

Galerii

Traditsiooniliselt 1. mail peetava Kärdla päeva põhiürituseks kujunes linnajooks, mille võitsid Karl Johan Kastein ja Anni Kingsepp. Kultuurikeskuses peeti endise linnapeade osavõtul visioonikonverentsi ning...

Nööbist kinni

Kes tohib Hiiumaa vallavalitsuses kasutada kütusekaarti? Kas osavallavanematel on kütusekaart? Kas varasemalt (enne Aivar Viidiku juhtumit – R.V) on täheldatud kaartide väärkasutamist? Kuidas on...

Uudised

Neli aastat pole vald ohtlike jäätmete kogumisringi tellinud ja nüüdne osutas, kui suur vajadus tegelikult sellise teenuse järgi on, sest autod said enne täis,...

Persoon

Kärdla linna haljastuse eest hoolitsevad Mai Sinilaid ja Sirje Voitka lähevad lausa hoogu, kui hakata arutama teemal, mis teeb Kärdlast Kärdla või milline on...