Connect with us

Suveleht

Täiskasvanud õppuri ahhaa-hetked Suuremõisas

Kaja Hiis-Rinne

TIINA MAIBERG

Kui pea kaks aastat tagasi Hiiumaa ametikooli tammepuust ja barokse nikerddekooriga kaunistatud raskest peauksest õppurina sisse astusin, mõtlesin hetkeks, kas tõesti jälle kooli, jälle eksamid ja närveldamine. See mõte haihtus aga sekunditega, sest lossis sees olles tundsin aukartust mineviku, tänulikkust oleviku ja rõõmu tuleviku ees.

Seda kõike on kahte kooliaastasse jagunud üksjagu. Õhinat ja tuhinat, üllatumist ja ahhaa-hetki, äratundmist ja aeg-ajalt ka lapselikku rõõmu elule turgutatud taime pärast. Ega’s ilmaasjata öelda, et üks õnnelikumaid elukutseid on aedniku oma, tulgu see amet siis kas varakult või pisut hiljem.

Moodsad erialad ajaloolises keskkonnas

Kui mõelda Suuremõisa lossile, selle ajaloole ja seal elanud ning töötanud inimestele, siis tunnetad mingit õhkõrna sidet olnuga, kuulatad lossivaime või öösiti keldris kappavat hobust ja mõtled jälle – on ikka üks saladuslik ja vinge koht nii õppimiseks kui töötamiseks. Hariduse andmine on Suuremõisas päris pika ajalooga. Juba 1824. aastal avati siin lamburite kool, kus õppeaeg kestis poolteist aastat ja õpetajaks oli Saksamaal väljaõppinud talupoeg.

1833. aastal avati Kärdla kalevivabriku juures väike kutsekool. Nii et võib vast üsna julgelt väita – need kaks kooli tähistavad eestimaise põllumajandushariduse ja ka tööstuskutsehariduse algust.

Linnaaiandus on erialadest vist uusim ja minu jaoks ka uks maailma, mis on nii mitmekesisest tarkusest tulvil, et on suur rõõm kogu aeg midagi avastada. Külvamine, pikeerimine, potistamine, pookimine, kärpimine, noorendamine, harvendamine. Ikka ja jälle on kõige selle juures midagi, millest sügavam teadmine puudub. Vertikaalhaljastus, söödav linnaaed, aiaplaneerimine ja -haljastus, jne, jne. Rääkimata üha uutest ja uutest taimeteadmistest. Lihtsalt väga ägedalt on see linnaaianduse õpiprogramm siin koolis kokku pandud.

See loss, see kool, need inimesed, kes seal toimetavad ja selle kõige eest hoolt kannavad, on imetlusväärsed. Ma ei tea, mis imega suudab meie inspireeriv ja vahvatest ideedest tulvil juhtõpetaja tuua meile loengutesse oma valdkonna tõelised professionaalid, inimesed, kes säravi silmi meisse taimetundmist süstivad. Igatahes on loengutes tihti tunne, et oled osa mingist maagilisest maailmast.

Või siis suure tähega õpetaja, kelle kohta lugesin kooli mälestusteraamatust, et tegemist on printsipiaalse ja nõudliku aianduskorüfeega, kes oleks võimeline juhtima õppetööd või kooli, aga pole selles osas kunagi vedu võtnud. Ja nii ta siis seletab meile kooliaia peenarde juures oma vaikse ja rahuliku hääle ning mõnusa hiiu huumoriga, et “taim peab kasvama nagu siga, võitlema toidu eest“ või et “peenraääre tegemine on kui suu värvimine, osadel on ninad ka koos”. Või kui noor viljapuuoks on kuivanud, siis on ta eelmisel päeval keedetud viineri moodi. Ja kui miski on ebaühtlane, siis sellepärast, et on ebaühtlane olukord. No mis Sa, hing, veel oskad tahta. Sellisel moel naudid seda õpiteed kogu täiega ja tunned taas tänulikkust, et kool Sulle oma uksed avas.

Harjutusi hallidele ajukäärudele

Tõsi, selles meepotis on ikka üks tilluke tõrvatilk ka, aga seda mitte kooli, vaid enda saamatuse tõttu. Näiteks, on see nüüd kuslapuu või kikkapuu või kukerpuu või kontpuu või künnapuu, no mine võta kinni, kui pead oksa järgi ära tundma. Ka ladinakeelsete nimede tõttu on hulga juukseid vähemaks jäänud, ainuüksi eestikeelsel sõnal “harilik“ on vähemalt kolmkümmend ladinakeelset vastet. Vist oleks lausa ladina keele lisatunde vaja. Ja siis need eestikeelsed nimed: kahelikolmetine astilbe, ohjahh. Samas uhke nimega Ficaria Schaeffer on kõige tavalisem kanakoole. Lõputult põnev see taimemaailm.

Ja see kooliaed, sinna võib ära kaduda. Imelises väikeaias on soppe ja nurki, kus saad rahulikult olla ja kõike seda, mida kooliaia aedniku tagasihoidlikul, sõbralikul ja just talle omasel moel juhendatud aias tehtud on. Väike võluaed nii iseenesega olemiseks kui köögi- ja iluaia imetlemiseks.

Meil on vahvad praktikavõimalused nii Eestis kui mujal maailmas. Erasmusega paar nädalat Soomes Frantsila ürditalus töötamist lisas teadmist ravim- ja pärandtaimede kohta, samuti osalesime söödava metsaaia loomises. See on üks neid valdkondi, mida võiks Eestis rohkem tutvustada ja siin võiks oma osa olla just meie ametikoolil, millel on tegelikult tohutu potentsiaal ja seda just seal töötavate inimeste oskuste ning tahte tõttu luua kõigile sobivat elu- ja õpikeskkonda.

Avastasingi hiljuti ühe 2018. aasta Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö, mis käsitleb aianduspärandi hoidmise, eksponeerimise ja vahendamise võimalusi Eesti muuseumides.

Anneli Banner kirjutab, et pärandtaimede kasvatamine-tutvustamine on paljudes ajalooliste hoonete aedades ja vabaõhumuuseumides levinud praktika. Siin võibki mõelda ju ka sellele, et taludesse jõudsid lilled mõisaaedadest, sestap oleks Suuremõisa selleski vallas parim sild mineviku ja tuleviku vahel. Nii et teen ettepaneku neidki õpetamisvõimalusi kaaluda, et hoida ning õpetada meie pärandkultuuri ja -taimi. Ja erinevaid maitseid ning toidutegemise võimalusi.

Eestlased tublid enesetäiendajad

Aednik loob tulevikku. Tegelikult tunnengi, et kui need kaks õpinguaastat mööda saavad, siis see pärisõppimine alles algab, uurimise, puurimise ja pideva katsetamisega. See on nii lõputu avastamismaailm, millesse olen sattunud ja mida mööda nüüd rõõmuga sammun.

Ja lõpetuseks väike tore faktikene. Eestis on 25–64-aastaste täiskasvanute osalus elukestvas õppes aastate vältel pidevalt tõusnud. 2019. aaastal ulatus elukestvas õppes osalemine 20,2 protsendini. Eurostati andmetel on Eesti selle näitajaga Euroopas 6. kohal (EL liikmesriikide seas 4. kohal Rootsi, Soome ja Taani järel – üllatus-üllatus, ikka Põhjamaade hulgas). Nii et, tulge Suuremõisa õppima, see on üks äge ja inimsõbralik kool!


Veel lugemist:

Uudised

Eelmisel nädalal Kärdla osavalla vanema kohalt vabastatud Aivar Viidik soovis naasta volikogusse ja osaleda tänasel (neljapäev -toim) volikogu istungil, kuid valimiskomisjon ei taastanud veel...

Uudised

Pioneeripataljon ehitab maikuus toimuva Kevadtormi õppuse käigus Jõeranna küla elanikele silla, mis küla kaks poolt uuesti kokku liidab. Sildade ja teede ehitamine kaitseväe jõududega...

Intervjuu

Hiljuti avaldatud sõidueksami sooritamise statistikast lähtub, et kõige väiksem tõenäosus sõidueksamist läbi kukkuda on Kärdlas. Kärdlas on esimese korraga eksami ärategijaid 86%, Eesti viletsaim...

Uudised

Eile, 18. aprilli õhtul leidis taaskord aset iga-aastane Jüriöö teatejooks, kuhu kokku oli võistlema tulnud 27 võistkonda. Teatejooks toimus Kärdla Kooli, Hiiumaa Gümnaasiumi ja...