Tapio Vares Midagi pole parata: Britannia on aia- ja dendrofännide meelispaik. Sealne pehme mereline kliima võimaldab kasvatada vaat et mida iganes, päris troopilised kultuurid muidugi välja arvatud. Loendamatud kaunid aiad ja liigirikkad kollektsioonid on seal tähtsad turismiobjektid.
Nõndaks. Kuna mul oli soov hankida huvitavate lõunaparasvöötme puude seemneid ja paraku Lõuna-Ameerikasse välja vedada polnud võimalik, siis tuli Inglismaale lennata. Esmakordselt elus. Koos matkakaaslase Erkoga. Seltsis segasem ja üldse.
10.oktoobril Eestis lõikas vastik külm tuul. Kolme tunni pärast Sussexis Gatwicki lennujaamas võttis vastu mahe sügisõhk. Õhtulaternate valgel haljendasid erinevalt raaguvast Eestist lehtpuud endiselt, justkui kestaks veel suur suvi.
Kuna kell oli juba palju, tuli telk ruttu läheduses pargis tamme alla üles panna. Väliselt oli siin kõik nagu Eestis: tuttavlikud tammed, saared, viirpuud, põldvahtrad, põldmarjaväädid. Ent ometi valdas kahjutunne, et Eesti nii kaugpõhja “Lapimaa” on, kus tammed juba koltuvad. Inglismaal püsib lehtpuude haljus oktoobri lõpuni ja kevadel lehtivad meist vist juba kuu aega varem.
Järgmisel hommikul kobisime läheduses Crawley linnas bussi vasakpoolsest esiuksest sisse, et paremal istuvalt juhilt 4 naela ja 20 penni maksev pilet Wakehursti osta. Nii lühikese maa kohta kallis. Võrreldes vanadest raamatutest loetuga on lõputu inflatsioon vana võimsa naela peenrahaks söönud. Kadunud on ka igasugu šillingid, kroonid ja ginid, ent praegusedki pennid tekitavad segadust. Numbrite asemel peab vääringuid tähthaaval välja veerima, lisaks on müntide suurus ajuvaba: kahepennine ilge taaler, kahekümnepennine pisike, kümnepennine suurem kui naelane münt.
Lisaks vasakpoolsele liiklusele ja oma rahale on Ühendkuningriigis (UK) endiselt kasutusel ka jardid ja miilid, ehkki meetermõõdustikule mindi väidetavalt üle juba 60ndatel aastatel. Nii ongi tore. Miile näitavad viidad on osa selle riigi ajaloopärandist. Ja endistviisi valitseb asulates vanapärane kohalik stiil: tellismajad kivikatustega, poolkaares eenduvad mitmeosalised aknad fassaadil.
Ning siis need maastikud. Oma küngastel levivate rohumaade ja lopsakate metsade vaheldumises ääretult kodused. Muide, Kagu-Inglismaa on UK kõige metsasem piirkond (mis tundub hiid-Londoni läheduse tõttu tegelikult üllatav) ja metsadest me sel reisil tõesti puudust ei pidanud tundma. Jagus huvitavateks retkedeks ja piisavalt palju, et õhtuti telk mõnda meeldivasse kohta üles lüüa. Seda siiski vaid avalikes metsades. Sekka jagub ka tarastatud erametsi.
Mingis Wakehursti nimelises peatuses kobisime maha. Ent kus on siis mõis ja park? Paistis vaid paar väikest maja, künklikke aasu ja puudesalusid. Hmh, seega vales peatuses. Kas kõmpida edasi või tagasi? Olgu, siiski edasi. Kohe avaldus varjupool: Inglismaa teed on hullemad kui Vahemeremaades! Pealtnäha maalilised kitsad siugjad lindid, kahel pool otse servast tõusvad lõigatud segahekid. Hekkides vohasid meil seni looduses nägemata eksoodid: läikivate igihaljaste ogalehtede ja punaviljadega iileksid. Paraku polnud mahti neid vahtima jääda. Sest edasi liikumine oli tõsiselt ohtlik. Pimedad kurvid hekkide tunnelis, kihutavad autod pidevalt välja sööstmas. Tekitasime väikesi ummikuid: üks autorida jäi meie ette või taha toppama, et vastutulevad mööda pääseks. Meil endil polnud ju mitte kuhugi kõrvale astuda, sest oksapadrikud turritasid seinana samast asfaldiservast vastu. Võrdluseks meenus teine äärmus Eestist, kus varsti raiutakse teeservad kaugele lagedaks nagu stepis, millalgi taheti lausa mõisaalleesid hävitama hakata.
Ime, ent sel hirmsal ohtlikul teel oli teisigi käijaid. Küsisime, nüüd juba pikalt kõmpinult, juhust kasutades, et kas Wakehurst Place jääb ikka sinnapoole ja palju maad võiks olla? “About a mile”, seletati lahkelt. Oh, veel terve miil…
Kuid lõpuks me siiski kohale jõudsime. Wakehursti väravasse, kuhu oleks mugavalt otse bussiga saanud. Alpikanniõites nõlva all asus kassa. Piletihind 12 naela ja 50 penni oli küll soolane, ent eesootavat siiski väärt: kõikvõimalikud puuharuldused, kaunid aiavaated ning kõrgete sekvoiakoonuste taga pruunitav ilus Elizabeth I aegne üle 400 aasta vanune Tudori stiilis mõisamaja.
