Skulptor Tiiu Kirsipuuga jääskulptuuri tegemas

Tunnistan kohe, et pealkiri on mõistagi väike liialdus, sest jääskulptuuri tegi ikka skulptor ise, mind oli vaid lahkelt lubatud seda põnevat tööprotsessi pealt vaatama. Tore kogemus oli see tõepoolest, kuigi tasapisi hakkasid mul varbad-­sõrmed külmetama – väljas oli ikkagi tublisti üle kümne miinuskraadi! Kuidas üks naisterahvas sellise külmaga kolm-neli pikka tööpäeva üldse õues tööd teha suudab, oli mu esimene küsimus.
“Oi, see pole üldse nii hull, tööd tehes hakkab lausa palav! Ja mul on muidugi ka vastav varustus – neis saabastes kannatab külma kuni -30°, korralikke töökindaid on mitu paari ja riietus on mul kihiline, saan vajadusel vähemaks võtta,” hakkab Tiiu naerma ning lisab, et on teinud jääskulptuure juba 23 aastat.
Kõrvalepõikena – neid imelisi töid leiab terve pika rea skulptori kodulehel https://www.tiiukirsipuu.com/jaaskulptuurid/. Õpitud sai seda tööd aga lausa Alaskal. Loomulikult huvitab mind, kuidas kogu see protsess toimub.
Esmalt toodi Lätist kohale suured kunstjää plokid. Üks kahe meetri pikkune, ühe meetri laiune ja 60 sentimeetri paksune jääplokk kaalub ligi tonni. “Tartusse pühvliaasta tähistamiseks valmiva pühvlipea tegemiseks vajasin kahte sellist plokki, mis said siis kraanaga üksteise peale tõstetud. Kahe ploki vahele jääva vahe täidan vee ja väga puhta lume seguga, mis jääplokid omavahel kinni jäätab,” selgitab kujur. Seejärel algab kõige töömahukam osa, figuuri jääst välja lõikamine. Abiks on väike savist modelleeritud pühvlipea, et kujund silme ees oleks. Kuidas saavutada aga õiged mahud ja proportsioonid, seda ma parem ei küsigi – kuulub see ju kogenud skulptori töö­oskuste hulka.
Minu külaskäigu ajaks tööplatsile on pühvlipea juba täiesti äratuntavalt olemas – silmad ja silmalaud, sarved, nina ja suu. Nii kangesti tahaks paitada!
“Võib muidugi,” annab Tiiu Kirsipuu mulle selleks naerdes loa, “sellest ta veel sulama ei hakka!”. Ning lubab minulgi kätte võtta suure peitli, millega ta tööd teeb. Umbes küünrapikkuse puust varre otsas on vahe tera. Ja see tera peab olema ka tõesti terav!
“Muuseas, jääd ei raiuta, vaid lõigatakse ning peitliga tuleb töötada nii, et tera on jää suhtes veidi sissepoole suunatud.“ Kardan, et rikun kuju ära või tekitan jäässe augu, aga Tiiu julgustab mind korraks proovima. Polegi raske! Terav peitel lõikab jääd nagu nuga pehmet võid. No peaaegu… Nii polegi jääskulptuuri pind laussile, vaid näha jäävad lõikepinnad, mis õige valguse käes küütlevad kui lihvitud kristall!
Vaikselt on hakanud hämarduma ja prožektori valguses paistab jääskulptuur juba praegu põnevam kui enne päevavalguses. Jääskulptuuri puhul on valgustusel eriline roll ja nii on ka pühvlipea plaanitud paigutada metallist alusele, mille all lambid. Selleks, et skulptuur altvalgustuse käes kenasti kumaks ja eelkõige ikka õigetes proportsioonides saaks, kontrollib skulptor oma tööd pidevalt erinevate nurkade alt. Ikka palja silmaga vaadates, mõistagi. See ongi professionaalsus ja kogemus!
Tasapisi hakkavad mul varbad külmetama, kuigi uudistada-vaadata võiks veelgi! Aga mis siis, kui õues plusskraadid, tahan veel teada. “Siis töötan külmhoones,” teatab Tiiu, kes on teinud seda palju kordi. Juba ainuüksi see mõte ajab mulle külmavärinad peale. “Tööd tehes on soe, seistes hakkab külm,” kordab skulptor ning mõistan, et ta soovib tööpäevaga jätkata, mis sest, et aeg juba õhtusse kaldub. Aga järgmisel päeval tullakse skulptuurile autokraanaga järele, et töö Tartusse Pirogovi platsile viia. Rahvale nautida ja lastele lustida!
Enne hüvastijättu on keelel veel viimane küsimus: Kas kahju pole, kui ära sulab? Ikkagi ju nii suur töö ja armastusega tehtud! “Ei ole,” sõnab Tiiu, “oleks ikka päris hull, kui kõik see, mis me teeme, siia maailma alles jääks…”.
Päris mõtlemapanev mõte, kas pole?
Jääskulptuuri tegemist käis vaatamas 12.veebruaril
Hanna Miller