Luuletaja ja tõlkija Paul-Eerik Rummo, kes Eesti jaoks pöördelistel 1990–1992 aastatel oli Eesti Komitee liige, on oma loomingus lihtsate sõnadega tabanud olulisi asju.
Nüüdki ajendavad tema mõtted vaatama ümbritsevale virrvarrile rahuliku pilguga, märgates pealispinnale lisaks ka sügavamat ja avaramat.
Kuivõrd vastab praegune elu 30 aasta tagustele taotlustele ja millistena toonased taotlused tunduvad, kui neile praegu tagasi vaatate?
Paul-Eerik Rummo: Siis oli üksainus taotlus: ära kasutada erakordne võimalus ja taastada omariiklus. See õnnestus. Ja kuna riik püsib, võime öelda, et praegune elu on toonase taotlusega kooskõlas.
Mis aitab teha vahet siiraste ja manipuleerivate taotluste vahel ning näha ette, millised otsused toovad kaasa tasakaalu, millised vastandumise suurenemise?
Mis aitab vahet teha? Küllap vist vaist, mis ajapikku tugevneb. Kusjuures siirus ei ole ainus kriteerium: ka siirad taotlused võivad sügavalt ekslikud olla.
Mil määral jõuab ühiskonna n-ö rohujuuretasandil toimuv otsustajateni ja kuidas on see ajas muutunud?
Vabaduses ja demokraatias elamine, oma koha leidmine selles ja arvestamine üldiste huvidega nõuab igaühelt – nii otsustajatelt kui nendelt, kes need otsustajad endi hulgast valivad – niisamuti õppimist ja harjumist nagu elamine üldse. Igaühe individuaalse vastutuse määr kogu rahva elus ja olemises on demokraatias võrratult kõrgem kui diktatuuride puhul. Julgen arvata, et selle tajumine on vähehaaval edenenud. Kusjuures nii mõndagi inimeste toimetulekus, hingeseisundis, omavahelises läbisaamises, oma lähima elukeskkonna ja -õhkkonna kujundamises ei eelda üldse mingeid kõrgema tasandi otsuseid.
Milline on seos ühiskonnas toimuvate muutuste ja nende kunstis, sealhulgas luules peegeldamise vahel?
Küllap see on individuaalne. Kunstide reageerimine ühiskondlikele protsessidele ja ka teistpidi – kunstide mõju nendele – ei tarvitse olla kiire ega vahetu, selleks on teised teed ja kanalid. Kunst mõistagi ei seisa väljaspool maailma, aga tema roll selles on teistlaadi kui poliitikal, pressil, avalikul haldusel jne.
Millist koroonapandeemia ja piirangute mõju tajute ühiskonnas kõige tugevamana ja kuidas Te ise ja Teie lähikondlased nendega toime tulete?
Eks inimese asi olegi püüda hakkama saada mistahes oludes. Mul isiklikult on küllap vähem probleeme kui paljudel teistel, näiteks hooti pealepandavad liikumispiirangud mind eriti ei häiri, sest armastangi pigem paikselt ja vaikselt elada, ka ei sõltu sellest mu materiaalne toimetulek. Üldisemalt rääkides jäävad me ühiskondlikku olemist ja meeleolu ilmselt veel mõneks ajaks mõjutama erinevad arusaamised isikuvabadustest ja avaliku võimu õigusest neisse üldise hüve nimel sekkuda. Ja suutmisest seda kõige asjakohasemalt teha.
Mis märksõnadega piiritlete Eestit tänases päevas?
Eesti on Eesti, minuarust oleme siiani osanud seda olla. Ma ei arva, et peaksime pidevalt otsima mingeid rabavaid retoorilisi eesmärke, see pigem reedab allasurutud alaväärsustunnet. Arukalt enesekindlana, realistlikuna, kogu maailma muutumisi mõistva ja arvestavana püsib Eesti veel kaua.
Kuidas tähistate Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva?
Ikka pereringis.
Küsis KATI KUKK
