Kõige suurem vale, mida muinasjuttudest ja sellest, et “ja siis elasid nad õnnelikult oma elupäevade lõpuni“ järeldada on, et elu on alguses natuke raske, aga siis see laheneb ja edasi enam ühtegi probleemi ei ole.
Kõige suurem vale, mida kujutada ette laulu- ja tantsupeost on, et see on alguses natuke raske, aga siis minnakse peole ja lauldakse ja tantsitakse seal õnnelikult oma peonädala lõpuni ja ühtegi muret ei ole.
Ei. Tantsu- ja laulupidu on nädal täis tööd ja õppimist. Varast ärkamist ja ootamist, vastutust iseenda ja teiste eest. Võhivõõrastega koos tantsimist ja külg külje kõrval seismist. Seitse päeva muret sellepärast, kas kõik, kes peavad, jõuavad õigel ajal õigesse kohta. Kas neil on kõik hästi, kas nad on terved, kas neil on tuju hea.
See on suur massiüritus, kus on väga lihtne ära kaduda ja kus sind võidakse vastu seina laiaks litsuda, kui peaks puhkema paanika. See on sündmus, kus meedikud on pidevalt valmis õhupuudusest minestajaid turgutama. Need on päevad täis õpetaja järel jooksmist teades, et kui sa maha jääd, võid jääda täiesti üksi keset täiesti võõrast linna ja täiesti võõraid inimesi.
Aga see ei tähenda, et see oleks miski, mida ei peaks tegema. Sest need on ka päevad täis üksteise aitamist. Usaldama õppimist, et inimesed võivad olla head ja sinu eest hoolitseda, isegi, kui nad pole sinuga seotud, ja et isegi, kui korraks on halb, ei tähenda see, et pärast ei võiks jälle olla hea. Need on päevad, mis näitavad, et võõrast võib saada oma.
Päevad, pärast mida on maailm natuke väiksem ja usk endasse natuke suurem ning tunne, et saad kõigega hakkama, pisut tugevam. Need on päevad, mis õpetavad võtma suurt tükki ilma, et suu läheks lõhki.
Päevad, mis õpetavad, et elada võib õnnelikult ka siis, kui vahepeal on muresid.
