Nädal perearstitööd telefoni teel

Kärdla uus perearst Jüri Viidebaum on nädalajagu töötanud, aga oma patsientidega tal veel silmast silma kohtuda pole õnnestunud.
Nagu planeeritud, alustas Jüri Viidebaum Nuutri tänaval asuvas Kärdla perearsti­keskuses tööd 1. aprillil. Nädala­jagu tööl olnud arstiga vestlesime telefonitsi pühade ajal. Viidebaum ütles, et esimene tööpäev oli tavapärasest pidulikum, kuna samal päeval tähistas ta oma 63. sünnipäeva. Esimesel päeval olid ka mõned telefoni­kõned patsientidega, aga ei ühtki vastuvõttu. Põhjuseks polnud muidugi sünnipäev, vaid koroonaviirus, mille tõttu on perearstikeskuse uks lukus.
“Praegu tavavastuvõttu ei toimu, ainult telefoni teel, või siis üksikutel erijuhtudel ja kokkuleppel kas pereõe või perearstiga,” selgitas Viidebaum.
Muidugi on koroonaviiruse leviku ajal olemas ka teised haigused ja inimesed pöörduvad ikka perearsti poole, aga nüüd siis telefonitsi.
“Telefoni teel pöördumine ja abi andmine ei ole tõenäoliselt nii efektiivne, aga muu töö käib meil ikka ka – me ei lükka tagasi ühtegi patsienti, kes telefoni teel soovib abi saada,” kinnitas Viidebaum.
Ta avaldas lootust, et mingi aja pärast taastub normaalne töörütm ja ta saab oma patsientidega kohtuda ka tavapäraselt, silmast silma. Millal see lootus täitub, ei oska ega julge praegu veel keegi öelda. Valitsus kuulutas eriolukorra välja 12. märtsil, esimesed piirangud hakkasid kehtima päev hiljem. Meetmeid karmistas valitsus
25. märtsist, kui hakkas kehtima nn 2+2 piirang. Paar päeva hiljem suleti kaubandus­keskused ja kehtestati piirangud toidu­kohtadele.
Eriolukorra esmase lõpptähtajana käidi välja 1. mai, nüüdseks on ministrid rääkinud mõningate piirangute leevendamisest kõige varem 15. maist, aga kindlat kuupäeva valitsus välja käinud pole. Kõik see sõltub koroonaviiruse levikust.
Olukord lisab adrenaliini
Viidebaum tunnistas, et kuigi ta ei osanud uneski ette näha, et tema töö Eestis algab sellistes oludes, on tema kui arsti jaoks eriolukorras ka teatud elevust: “See on karm aeg ja suur väljakutse – ma ei tahaks öelda, et see on huvitav, aga tõstab kindlasti adrenaliini ja sunnib meid kõiki minema teisele tasandile oma tähelepanu ja oskustega – kõike peab hästi täpselt tegema.”
12 aastat töötas Viidebaum Soomes ja tema viimane tööpäev Kouvola tervise­keskuses oli 29. veebruaril. Koroonateema tollal seal veel ametlikult üleval ei olnud. “Oli küll kuulda, et selline viirus liigub, ka Euroopas, aga mingeid meetmeid ei olnud veel, ei nakatumist ega midagi, ainult üldiselt mainiti ära,” meenutas ta pooleteise kuu tagust aega. “Mina ei uskunud, et see Euroopasse jõuab, veel vähem Hiiumaale,” tunnistas ta, et sellist olukorda nagu praegu ta küll ette ei osanud näha.
Kas pääseme kergemalt?
Küsimusele, kas Eesti ja Hiiumaa pääsevad koroonapandeemiast kergemalt kui nii mõnedki teised riigid,
Viidebaum otsesõnu vastama ei soostunud.
“Elame päev korraga ja proov korraga. Ma tahaks loota, et Eesti on teinud õiged otsused eelkõige, ja Hiiumaal näen, et siinsed inimesed tunduvad olevat ääretult distsiplineeritud ja püsivad kodus,” ütles ta, viidates ka telefonide positsioneerimise andmetele, mis näitavad, et hiidlased püsivad ilusti kodudes. “Meie kogukond tundub aktsepteerivat riigi seatud piiranguid ja kitsendusi ning näeb, et on mõistlik olla terve.”
Ta avaldas lootust, et kõiki koroonahaigusest hoidumise soovitusi võetakse tõsiselt ja Hiiumaal kaheksale positiivsele testile lisa ei tule.
“See arv on ilusti püsinud mõned ilusad päevad samal tasemel, kusjuures testimisi teeme me oluliselt enam kui nädal või kaks nädalat tagasi,” märkis ta. “Tänu drive-in testimisele meie testimisvõimalused avardusid ja kriisistaabilt oleme saanud loa testida vastavalt olukorrale ja vajadusele – nii et enam me ei vaata pelgalt riskigruppe.”
Kümme aastat elada
Katastroofimeditsiin pole Jüri Viidebaumile kaugeltki võõras. Oli aasta 1986, kui ta äsja ülikooli lõpetanud arstina saadeti maikuus Pripjati, Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda. “Noorele oli see pigem põnev, aga see polnud su enda poolt esile kutsutud ja soovitud põnevus, see oli käsk. Suur kodumaa käskis ja kui ei lähe, siis lähed vangi – valida oli vähe,” meenutas Viidebaum.
Tagasi saadeti noor arst koos oma saatusekaaslastega sama aasta novembris: “Meile öeldi, et te elate kümme aastat, aga elage hästi.”
Seejärel töötas Viidebaum aastaid laevaarstina Nõukogude Merelaevanduse kaubalaeval ja enamik riike, mis on mere ääres, on tal läbi sõidetud ehkki lõbusõiduga tegu polnud ja laevaarst pidi nii-öelda 24/7 olema valmis igaks asjaks. Viidebaum ütleb, et tagantjärele mõeldes oli see põnev aeg, aga mitte tol ajal.
“Palju oli aega pöörata pilku enda poole ja kõike mõelda… Just nagu nüüd eriolukorras. Kui mõni inimene ütleb, et tal pole eriolukorras midagi teha, siis istu ja mõtle. Mõtle, mida sa oled teinud. Mõtle oma sõnade peale, mida sa oled öelnud. Tunne häbi või rõõmusta. Ja kui sa nii, üksinda, häbi tunned, siis võid rõõmustada, et sul on analüüsivõime veel alles,” leiab ta, et iga asi, ka praegune eriolukord, võib millegi jaoks hea olla.
Hiiu saar sobib hästi
Hiiumaaga on meie uus pere­arst seotud juba 2011. aastast, siit on pärit ta abikaasa Urve, kes töötab Käina laste­aias kasvatajana. Käinas on neil ka kodumaja, aed ja väike põllumaa.
Jüri Viidebaum ütles, et Hiiu saar sobib talle elukeskkonnana haruldaselt hästi.
“Ma ütleksin, et Hiiumaa on õnnelik saar, minu Õnnesaar – sel saarel on hea aura. Kevadel kui lagled ja haned lendavad üle mu kodumaja katuse, on õhk nende tiibade plaginast paks. Saan hommikul peale ärkamist astuda paljajalu õuemurule, pesta end kaevul – see on õndsus, aga sellest ei saa aru inimene, kes ei ole siin elanud. Seda ei saa ka selgitada, seda tuleb tunda. Nüüd ma olen juba seda meelt, et ma ei hakkagi selgitama – võib- olla siis tuleb inimesi liiga palju ja me kaotame oma privaatsuse.”