Harda Roosna “Onu tegi ära väga suure töö, et jäädvustada mälestusi…,” ütles Lismarie Koch kaht keskmise paksusega mappi Hiiumaa muuseumi teadusdirektorile Helgi Põllole üle andes.
Nende mure oli, et kui nemad kord lahkuvad, võib onu tehtud suur töö hävida. Nüüd sai mure murtud ja onu kirjapandut säilitatakse Hiiumaa muuseumis.
Koos kaustasid sirvides arutati, kas saaks saksa keeles kirja pandud tekste ka eesti keelde tõlkida. Põllo ütles, et see on võimalik. Ta ütles, et Hiiumaa muuseumis leidub ka üks Plathidelt pärit ese. “See oli mingi käsitööese, vist kohvikannusoojendaja,” meenutas Põllo.
Paberid räägivad lugusid
Gerhard Plathi kaustades leidub isiklikke mälestusi, ajaleheväljalõikeid, fotokoopiaid. Näiteks on ühe foto taha kirjutatud, et tegu on Pühalepa pastoraadiga ja mees, kes selle juures jalgupidi suurvees seisab, on pastor Krebsbach.
Põllo ütles, et eriti väärtuslikud ongi sellised originaalfotod, sest neid saab võrrelda muuseumis olevatega, et selgitada, milline hoone on kujutatud märketa fotol. “Näiteks Käina pastoraadi fotosid on meil väga vähe, Pühalepa omi on rohkem – nüüd saame neid võrrelda,” ütles Põllo.
Huvipakkuvana nimetas ta ühes kaustas leidunud skeemi, millele keegi Reigi pastori Hirschhauseni järeletulijatest tubade kaupa üles tähendatud Reigi pastoraadi mööbli täpsed asukohad. “Selliseid skeeme on vähe säilinud, aga selle järgi saaksime pastoraadis taastada mingi ajahetke,” pakkus Põllo.
Lisaks mappidele anti muuseumile üle 1884. aastal Revalis Franz Kluge trükikojas valminud Eestimaa kaart ning koopia Lismarie esivanemate Plathide ja Weisside sugupuust. Põllo ütles, et mujal muuseumides seda kaarti kindlasti leidub, kuid Hiiumaa muuseumi kogus sellist polnud ja seega on annetus väga väärtuslik.
Hiiu Lehele ütles Põllo, et muuseumiga võetakse üsna sageli ühendust, et pakkuda midagi hoiule. “Igal aastal on mõni põnev lugu,” kinnitas Põllo. Enamasti eelneb annetamisele pikem läbirääkimiste periood, seekordne annetus oli selles mõttes erandlik.
Ka Gerhard Plathi mälestused on Põllo hinnangul erandlikud, kuna pole kirja pandud mõisnike või talumeeste poolt, vaid hoopis muu seisuse, kirikuõpetaja ja tema pere nähtuna. Väärtuslik on ka mujalttulnu vaatenurk siinsetele asjadele.
Lismarie Koch juhtis tähelepanu, et onu on üles kirjutatud ka hiiu nalju. Ühe näitena luges ta ette Hiiumaa n-ö vapinalja, kuidas hiidlaselt küsiti, kuhu see tee viib ja too vastas kiiresti ja selgelt, et ei vii see kuhugi kui sa just ise ei lähe. Ta meenutas, et sellise narrimiskombe pärast kutsusid baltisakslased hiidlasi “Dago-joten”, mis Põllo teada tähendavat irvhammast.
Mõlemad Hiiumaalt
Lismarie Koch rääkis, et tema vanaema Cäcilie oli Kärdla arsti Alexander Boustedti tütar, vanaisa Paul Plath õppis Tartu ülikoolis, tuli üleeelmisel sajandil Käinasse pastoriks ja pidas seda ameti aastatel 1890–1921. Esimese maailma sõja ajal küüditati Paul Plath Siberisse kui Saksa kollaborant. Hiiumaalt lahkus ta perega 1921. aastal pärast Siberist naasmist. Peres oli sel ajal juba neli last, hiljem sündis veel üks. Lismarie isa nimi oli Werner ja eelnimetatud mälestuste ülestähendaja tema vend Gerhard.
Lismarie isa abiellus 1932. aastal Gertrude Weissiga. Perre sündis kuus last, kellest Lismarie vanuselt teine. Kõik nad said Hiiumaal kokku 1995. aastal, kuid Lismarie sõnul polnud ükski neist onu Gerhardi mappidest huvitatud. Nii küsis Lismarie õdedelt-vendadelt, mida arvavad nemad sellest kui anda onu mapid hoiule Hiiumaa muuseumi ja nad nõustusid.
Klas Kochi emapoolne vanaisa Johannes Paju on pärit Pühalepast. Klasi isa oli baltisakslane, sündinud, kasvas, õppis ja töötas Tartus – oli ülikoolis õppejõud. Oma naisega said nad tuttavaks tudengitena ja abiellusid, Klas sündis 1932. aastal Tallinnas. Ta oli kaheksaaastane kui koos vanematega 1940. aastal Hitleri algatatud saksa rahva ümberasustamise käigus Eestist lahkus ja nad Poolasse paigutati.
Lismarie ja Klasi vanemad teadsid üksteist Tartu aegadest, kuid nad ise kohtusid Saksamaal Düsseldorfis. Klas selgitas, et baltisakslased hoidsid ka Saksamaal elades väga kokku. “Kõik tundsid kõiki,” kinnitas Klas Koch. Ta tõi näite, et kui keegi sõitis mõnda teise linna, oli esimene asi uurida, kas seal elab kedagi, kes on pärit Eestist. Nii kohtusid Saksamaal ka Kochid ja Plathid.
Klas meenutas, et oma tulevast naist kohtas ta kui too oli vaid 16aastane. Nad abiellusid 1957. aastal kui Lismarie oli 22aastane ja järgmisel aastal tähistavad 60. pulmaaastapäeva.
Emakeeleta jäetud
Koche saatnud ja tõlkinud Valdur Vaht ütles, et teda üllatas Kochidelt kuuldu, et baltisaksa keel erineb oluliselt saksa keelest, kuna selles on palju eestikeelseid sõnu.
Kuigi Klas Koch on ema poolt eestlane, on ta eesti keele unustanud. Nüüd, Hiiumaal olles meenuvad sõnad, mida ta kunagi oskas. Näiteks küsis Klas ühtäkki Valdurilt, mida tähendavad sõnad “soolaputka” ja “prügi”.
Klas Koch rääkis, et 1940. aastal jõudsid nad Eestist natside poolt okupeeritud Lääne-Poolasse. Kõikidel sealsetel inimestel oli keelatud rääkida mingis muus kui saksa keeles.
Ta meenutas, et tol ajal olid tema teadmised saksa keelest väga kehvad ja tema rääkis ainult eesti keeles. “Siis ütles mu isa, et meil tuleb ära õppida saksa keel, kuna peame varsti ka kooli minema ja meie pere tulevik on edaspidi selle maaga seotud. Eesti keel aga tuleb unustada ja me ei räägi kodus enam teiega seda keelt,” rääkis Klas.
“See oli mu emakeel ja see oli väga raske,” ütles Klas murduval häälel. “Mõistsin seda, mida tähendab kaotada oma keel, alles siis kui vanaks sain ja kirjutasin siis oma elust raamatu. See oli mu oma keel, mu ema keel – kõige tähtsam keel, mis kellelgi üldse olla saab. Ükski teine keel, mida sa elu jooksul omandad ei ole nii tähtis kui emakeel. Ja nüüd ma pole eesti keelt rääkinud 75 aastat.”
*Kõik nimed toodud lühendatult ühe, sugupuu andmetel enim kasutatud eesnimega.
** Klas Koch “Wind kommt von Nord…: Erinnerungen Estland – Deutschland” (2012, Sveitš)
