Laura Laasi
Kris Moor Turistid on alaliselt suitsukala jahil, paradiisirandades värvuvad kehad üksteise võidu vähkpunaseks ja koeraomanikud veedavad lõviosa jalutuskäikudest oma lemmikute lõugade vahelt tuulehaugide kehast irdunud päid vabastades. Suvehiidlased on talvel tolmu kogunud muruniidukitele hääled sisse pannud ja võistlevad nüüd pärismaalastega kõige korralikuma golfimuru tiitli nimel (pole lootustki: ikka seisavad nende peenranurkades naaditutsakad ja muru seest vahivad vastu võilillesilmad, napsa palju tahad). Kõik nad piidlevad lootusrikkalt kapinurgale ehitatud raamatuvirnasid: lõpuks ometi on lugemiseks mahti. Ja nii silitavadki loendamatud käed võrkkiikedes, rannatoolides, suveköökides, õunapuude all ja lõkkeplatsidel raamatukaasi nagu need oleks lapsepõlve kõige hinnalisemad aarded, et siis pöörata rutates lehti ja kustutada lugemisjanu: neelata peatükk peatüki järel seda, mida elu on püüdnud neist eemal hoida.
Minu tagasihoidlike vaatlustulemuste põhjal on hetkel erinevate (suve)hiidlastest pooltuttavate lugemislaudadel lahti Lucia Berlin, John Fowles, Berit Kaschan ja hunnikute viisi Loomingu Raamatukogusid. Kuskil loeb keegi kindlasti ka mitmendat-setmendat korda Õnnepalu “Paradiisi”. Loetakse isuga ja kogu hingest. Nii reisitakse kaugetele maadele, rännatakse ajas ja ruumis, lahutatakse meelt ning kosutatakse hinge, mõni ravib haavugi. “Loe iga päev, kuni armastus peale tuleb. Kadumisel korrata protseduuri,” soovitab raamatusõbra, kirjastaja ja poodnikuna tuntud Elisa-Johanna Liiv, võttes kokku Veronika Kivisilla raamatu “Kuni armastus peale tuleb” [1]. Ja Kivisilla lugemine tõesti taolist mõju omab: aeg lõpetab tormamise, rahu poeb hinge ja üle näo levib mõtlik naeratus. Jääb mulje, et jutustamist väärivad seigad jälitavad teda kõikjal – rongis, bussis, poes, restoranis, Balti Jaamas ja suvilaski –, kutsudes hindama elu armsat absurdsust ja pugistama naerda situatsioonikoomika üle. Tema kõigepealt märkmikku üles tähendatud ja seejärel raamatuna avaldatud tähelepanekud on lõpuni elujaatavad, soojad ja helged, “mõistetavad vaid neile, kes elu lahtiste silmadega vaatavad” [2]. “Täna päikese käes istudes ütles poeg unelevalt: “Ikka palju ilusat on ilmas. Näiteks see hääl, see vaikne klõpsatus, kui sa hommikul kõrvarõngad kõrva paned. Ja see, kuidas minu käed päevituvad üha pruunimaks, aga karvad pleegivad aina heledamaks.”” [3] Tõepoolest, kas pole. Ja kellel karvapleegitamise ning kehapruunistamise kõrvalt aega üle jääb, saab nii selliseid kui ka veidi äkilisemaid lugusid autori esituses kuulata laupäeva õhtul Tahkuna tuletornis. Sest nüüd juba viie luulekogu autoril leidub neid nii peas, varrukas kui krae vahel. Saab naerda, saab mõelda ja saab muusikat kuulata, sest viilulil pakub oma emale saadet Matilde Kivisilla.
Sissepääs on prii. Olete palutud!
