Ega vanarahvas naljalt niisama metsas käinud. Ikka pidi seks mingi asine põhjus olema. Ma kipun samasse suunda. Et ikka mingi eesmärk peaks olema, mis seal ikka tühja tuiata.
Sel jõulu teisel pühal võtsime ette jugapuude otsimise. Nimelt olla Rattagu metsa seajooksuteest põhja pool üks omaette jugapuude kasvuala.
Mets osutus paljulubavaks. Täitsa loodusmets, kus eakat nägu punakatüvelisi männipuid, mõni laiuv kuuskede seas, mõned aga tükati õige lähestikku koos seismas. Ja maapinnal vedeles lamapuitu. Milline haruldane vaatepilt praeguses intensiivmetsamajanduses!
Ka alusmetsaliigid näisid lubavat jugapuudele sobivat viljakamat pinnast. Oli mõni sarapuu ja tibake magesõstart, õhukesest lumest haljendas välja sõrmtarna lehekogumikke ja saluheina. Näed, üks kuivanud kevadine seaherneski siin. Ja mõned vanad seenlillede varred.
Mida polnud, olid aga jugapuud. Nojah, mis seal ikka. Jõudsime otsaga kitsesöögimajani seal ühe välu servas. Seinale naelutatud kolm 1983nda aasta söödasõimede silti. Omaette museaalse väärtusega need. Tegin kohusetundlikult pilti.
Põikasime Rattagu teest ka lõuna poole. Oli see nüüd see varemalt teada jugapuude kasvukoht? Justnagu jah. Pisut lodu moodi piklik lohk, jälle sõrmtarna ja veidi näsiniint, üks lausa rinnakõrgune. Ja kõrval loodusilmeline tihe kuuse-männi mets. Paraku samas langilagedus.
Igatahes jugapuid seal polnud. Hiljem kodus mahaununud kaarti vaadates selgus, et oleks pidanud rohkem Luidja poolt metsa keerama…
Kuid tühja sest nii väga. Vähemalt oli ettekääne metsa minekuks. Ja tagantjärgi tundub see nii meeldejäävana. No polnud jugapuid, ent mets ise oli ju tegelikult suurepärane! Mitte iga päev ei juhtu sellist nägema.
