Jälgi meid

Suveleht

Kalana Äär ja Esko Baar

Maris Hellrand

Kalana ÄÄR
Kalanas on peale paari ikaldus­suve juba teist aastat jälle kaks korralikku söögi-joogikohta. Peale väsitavat rannapäeva saab suvitaja valida nii tuulesuuna, stiili kui hinnaklassi järgi.
Äär lubab kõrgemaid laineid ja teravamaid maitseid, rõhub oma hunnitule asukohale tuulte meelevallas ja tõesti kannab selle surfimeka vaibi mõnusasti välja, eriti veel oma pidudega.
Eelmisel hooajal vanas sadamakuuris ellu ärganud uus sisekujundus ja korralik avatud köök on kõigist varasematest katsetustest peajagu üle ja muidugi kergitas ka ootusi. Kindla peale minek on pitsamenüü. Korralik puuküttega pitsaahi huugab kogu päeva. Lihtsama Margarita saab kätte 11 euro eest, ka veganid leiavad oma ja pidamata ei jää pitsa ja ananassi kokkukuuluvuse igavene vaidlus. Ka ülejäänud menüü on pigem Vahe- kui Läänemereline. Eks suvises Kalanas ongi seda Vahemere hõngu rohkem kui mujal Hiiumaal ja Eestis. Seega ei tundu siin imelik mozzarella di bufala’t, Padrone pipraid, grillitud baklažaani või sinimerekarpe tellida. Suitsukalasalat tillikartuli ja soolakurgiga (12€) ongi ainus kohaliku maitse vihje menüüs. Aga see on juba vana teema, et Kalana sadamakuuri restoranid ei ole tihanud kohalikku kala põhimenüüsse panna, sest seda saab siis kui saab. Nii juhtuski varem sageli nagu vene kõnekäänus „parim kala on vorst“. Õnneks see aeg on möödas.
Äärega on mul isiklik nihe seetõttu, et tegijad olid vähemalt eelmisel suvel seotud Tallinnas mu kodulähedase lemmikrestoraniga Radio, mille menüüst olid ka mõned toidud Äärde kaasa kolinud – needsamad Padrone piprad ja frititud kalamaimud näiteks. See oli väga meeldiv äratundmine. Aga … Radio suudab iga kord oma uue menüüga pakkuda jahmatava maitseelamuse, midagi, mida ei osanud oodata, mida saab kirjeldada ülivõrdes. Ääres ei ole ma seda kogenud. Seega on ootused mingi oletusliku sarnasuse tõttu alati kõrgemad, kui siin Hiiumaa ääre peal teostada õnnestub. Siiski, Ääreta küll Kalanat enam ette kujutada ei taha.

Paarsada meetrit maa poole pakub selle suve debütant Esko Baar veidi maalähedasemaid kõhutäisi. Eelkõige on burgerite, pannkookide, šašlõki jms. hinnatase võrreldes sadamakaiga maalähedasem (üle 10€ ei maksa miski). Suitsukala satub vahel ka õnneks sekka, sest „100 õlle koha“ peremehe meelitas Tallinnast suveks Kalanasse Hõbekala pererahvas.
Esko Baar on hoolimata kurjakuulutavast nimesarnasusest Kolumbia narkoparuniga hoopis pereäri, kust leiab isegi perenaise valmistatud hapukapsasuppi ja värskelt küpsetatud rosinasaia. Õllevalik võtab silmad kirjuks, neid võib tõesti olla 100 või isegi rohkem, isegi alkovabade riiul on mitmekesisem, kui mõnes kohas kogu joogikaart. Kohalikele püsisuvitajatele on kahe korraliku söögikoha taassünd igal juhul meelepärane. Pärast rannapäeva või õhtust jalutuskäiku leiab ühest või teisest kohast ikka mõne tuttava, kellega küla ja maailma asjade üle arutada. Ja kui külmkapp tühi ja poebuss tee peal kuumusest katki läinud, saab toeka lõuna- või õhtusöögi oma külast kätte.

Veel lugemist: