JUHTKIRI | Kas mahume veel Hiiumaale ära?

Tüli ei lahvatanud aga mitte Kõrgessaare rahva ja Võnke tuhandepealise festivalipubliku vahel. Ega ka tuhandete kohvikuliste ja vaikust hindavate kohalike vahel. Tüli tuli hoopis importkaubana kahe mandrilt pärit naabrimehe ja tagatipuks terve küla vahele. Esiotsa tundus, et tee kinnipanek ja Hiiumaa esimese tasulise parkimisala asutamine on kaval reklaamitrikk Henrik Normanni suveetendusele. Mida rohkem aga sõnasõda sotsiaalmeedias tuure võttis, seda tõsisem paistis asi olevat. Normann poleks ilmselt etendust plaanides iial arvanud, et elu ise sellele teemale – Kuradi naabrimees – mitmekordse vindi peale keerab. Ise kirjeldas ta tükki ettevalmistuste ajal nii: “Loo keskmes on igapäevased olukorrad, mis tekivad siis, kui kaks inimest jagavad piiri: olgu selleks aed, teeots või lihtsalt erinev maailmataju. Ma ei saa öelda, et mul endal oleks mõni “kuradi naabrimees” – vastupidi, mul on väga toredad naabrid.” 

Kui aga etenduste aeg kätte jõudis, oli teatrimees sunnitud tõdema: “Mõni lavastus lihtsalt hakkab elama oma elu. Meie Kuradi naabrimees on selle ehe näide – nimelt otsustas üks tegelane (päriselus, mitte laval!) kehastada naabrimeest nii veenvalt, et pani kinni ühe kinnistutee. Tee, mille on ehitanud vald. No vot siis.” Vahtrepa külas on nüüd kired lõkkele löönud tee kasutusõiguse ümber. Naabrimees Keith Siilats, kes tasulise parkla sisse seadis, on hädas teatrikülastajatega, kes tema puhkemaja külaliste privaatsust häirivad. Tegelikult on konfliktis kahe naabri ärihuvid. Üks tahab teatripileteid müüa, teine majutusteenust. Arusaadavalt need kaks huvi kõrvuti ei mahu ja pole siis ime, et naabrid kiskuma läksid.

Normann poleks ilmselt etendust plaanides iial arvanud, et elu ise sellele teemale – Kuradi naabrimees – mitmekordse vindi peale keerab.

Pärishiidlased arvavad, et see kõik peab olema “reklaamitemp, sest nii lolliks ei saa isegi Tallinna inimesed minna.” Väga tabavalt kommenteeris üks kohalik: “Hiiumaa mets pole Manhattani saar ja meie, kes saarel elame, teame, et head naabrisuhted on väikesaarel tähtsam kui raha.”

Teine noomis: “Praegu vead omast arust vägikaigast naabrimehega, aga tegelikult lööd kiilu ikka enda ja küla vahele. Tegelikult pole ju asi tees, vaid selles suures egos, mis sinna 350 meetri peale ära ei mahu. Ameerika kombed jätaks Ameerikasse.”

Rootsi keeles on ütlemine “Finns det hjärterum, finns det stjärterum” – kui on südameruumi, on ka tagumikuruumi. Võibolla peab selle tõsiasja mõistmiseks lihtsalt kauem saarel elama. Ja harjutama kogukonna koostööd ja kuuluvustunnet näiteks koos kodukohvikut korraldades, nagu hiidlased varsti juba paarkümmend aastat teinud.