Önnedusse jäänud inimesed ja pealtvaatajad on tavaliselt üsna erinevates nurkades. Ühed on pigem teadmatuses ja ei oska kohe kuskilt otsast jama klaarimisega alustada, teised vaatavad täiesti arusaadava inimliku uudishimuga erakordset ja ekstreemset sündmust. Sama inimlik on ka see, et pealtvaataja ei tunne kunagi sama, mida õnnetuse ohver.
Seda olulisem on see, et kellelgi tuleb meelde aidata. Või vähemalt abi pakkuda. Sõna otseses mõttes sekkuda. Kellegi õnnetus ei ole kindlasti “teise inimese mure”. Ükspäev on õnnetus ühel õuel, homme võib see juhtuda aga juba kuskil mujal ja tänane aitaja võib olla ise abisaaja rollis.
Alati on muidugi võimalus, et see, kellele abi pakutakse, loobub pakutust. Ei maksa mõelda, et teisele nüüd pakutud abi ei sobi. Loobumine tema õigus ja ei saa pahaks panna. Tihti saavadki inimesed ise hakkama.
Abist endast on vaat, et tähtsamgi just käe ulatamine.
Abist endast on vaat, et tähtsamgi just käe ulatamine. Aitamise soov ja teiselt poolt teadmine, et keegi pole oma mures üksi.
Hiidlastel on üksteise abistamisega õnneks kõik hästi. Ükskõik, kus midagi juhtub, on alati kogukond aitamas. Seda näitas ilmekalt Vabaduse tänava juhtum.
Aga meenub ka neil päevil kohalikus suurimas sotsiaalmeediagrupis märgatud tänuhüüatus traktoriga sõitjale, kes kellegi tee olla lumest lahti lükanud. Või hoopiski Kärdlasse pandud toidukapp, mis nagu võluväel ikka ja jälle hea-paremaga täitub.
Ühtehoidmine on hiidlaste tugevus, mis on aidanud kogukonnal püsida ja aitab kesta edaspidi.
önnedus <önneduse, önnedust> õnnetus ▪ siiss pidi önnedŭst tulemă Käi
Allikas: Hiiu sõnaraamat/ Eesti Keele Instituut
ja