Tõnu Soop Hiinast alguse saanud koroonaviirus mõjutab nii inimeste tervist, psüühikat kui majandust ning kogu inimkonda veel pikka aega. Mõjutas ka meie kaitseliitlaste tegemisi, kuid enamus plaanitust sai siiski tehtud, pandeemiast tingitud lisaülesanded veel pealekauba.
Aasta algas nagu ikka
3. jaanuaril Vabadussõja relvarahu aastapäeval pidasime leinaminuti ja asetasime pärjad Kärdla kiriku juures asuva mälestussamba jalamile.
11. jaanuaril pidasime oma aastakoosoleku, kus märkisime maha rajajooned eelseisvaks.
2. veebruaril tähistasime Tartu rahu 100. aastapäeva ning 24. veebruaril vabariigi sünnipäeva pidulike rivistuste, pärgade asetamise ja väikese koosviibimisega.
Jõudsime pidada ka paar tavapärast õppust ning siis saabus märts. Eestisse jõudnud koroonaviirus lõi koos Eesti piiride sulgemisega Hiiumaa lukku selle sõna tõsises mõttes. Kuna enamikul mandriinimestest saarele asja ei olnud ja ka hiidlased ei tohtinud mõjuva põhjuseta mandrile minna, valvasid sadamates ja lennujaamas kohalikud politseinikud koos meie kaitseliitlastega, et keegi karantiini rikkuma ei pääseks. Paari kuu jooksul panustasid paljud mehed ja naised piiride valvamisse kümneid tunde, pälvides nii Kaitseliidu peastaabi kui Vabariigi valitsuse tunnustuse. Saime ka selle ülesandega edukalt hakkama ja kogemuse võrra rikkamaks.
Kuna maailm ei olnud endine ja kehtisid valitsuse seatud piirangud, toimus meie traditsiooniline maikuu rännakmatk Tihu Kevad veebipõhiselt, aga päris ära ikka ei jäänud. Emotsioonid polnud küll sellised nagu igal aastal, kuid osavõtjad jäid sellegagi rahule. Lisaks viisime läbi väiksemas mahus kergjalaväe õppusi ja laskmisõppuse.
Murranguline august
Suvel olukord mõnevõrra rahunes ja presidendi saadetud võidutule võtsime vastu küll hajutatud rivis, kuid siiski pidulikult. Seekord siis täiesti uues kohas, Pühalepa kiriku ees tulevase Vabadussamba asupaigas. Loodame, et tuleb peatselt ka aeg, kus sammaski püstitatud.
7. augustil andis kolonelleitnant Meelis Pernits Haapsalus Lääne maleva lipu pidulikult üle uuele pealikule, kelleks on major Andres Välli.
13. augustil oli Hiiumaa malevkonnal au võtta uus pealik Välli vastu meie staabis, koos temaga oli meil külas Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. Nad tutvusid malevkonna ja meie liikmetega ning tutvustasid oma visiooni tulevastest arengutest. Tundub, et arusaamine
meie saarelisest asendist on lõpuks ka kõrgemale tasandile jõudnud. Järjest rohkem räägitakse rannikukaitse vajadusest ja sellest, millist varustust ja relvastust selleks vaja läheb. Samuti sellest, mis saavad ohuolukorras teha kohalik Kaitseliit ja kogu saare elanikkond, sest ega meil esialgu muid ressursse kusagilt võtta pole. Ilmselt jäid külalised meiega rahule ja hiidlastega arvestatakse ka edaspidi.
Tore on tõdeda, et meie kaitseliitlased on endiselt aktiivsed ja riigikaitsele pühendunud. Üritustel osaleb väikese saare kohta üllatavalt palju relvavendi ja see on meil ammugi traditsiooniks kujunenud. Esimesel poolaastal läbi viidud liikmeskonna audit näitas, et meie ridadest väljalangejaid peaaegu ei olnudki ning ka kõik vanemad mehed soovivad sõjaolukorras relva kanda. Tõsi, vanemad, algusaastail eriti agarad mehed, enam alati noortega igal pool sammu pidada ei jõua, aga hinges on nad neile alati toeks.
Kuna kaitseliitlaste edu aluseks on korralik ja igakülgne väljaõpe, siis lahingulist väljaõpet lihvisime kergjalaväe õppustel. Harjutasime merevaatlust ja rünnakut ning tuletasime meelde sõdurioskusi. Jõukohast tegevust jätkub kõigile – kes ei jõua rünnakul teistega sammu pidada, võib seista vaatluspostil või kaasa lüüa tagalas – iga kaitseliitlase, naiskodukaitsja ja noore panus on oluline ning aitab tugevdada meie laiapindset riigikaitset. Igaüks peab selleks andma oma panuse nii väljaõppel kui oma igapäevases töös ja teenistuses.
Me ei ole üksi
Oleme juba malevkonna taasloomisest peale palju harjutanud koos soomlastega. Tänavu jäi meie koostöö peale veebruarikuud küll väheseks, seda enam tundsid meie vastu huvi NATO-liitlased. Hiiumaad väisasid nii britid, ameeriklased kui ka sakslased, kes tegid siin vaatlusi ning mängisid läbi lahinguolukordi, ka koostöös meie kaitseliitlastega. Ja NATO huvitub meie rannikukaitsest, sest ajaloostki on teada – see, kes valitseb Läänemere suursaari, valitseb kogu Läänemerd.
Sügisel muutus olukord pandeemiaga jälle tõsisemaks, takistades reservõppekogunemise ja suurõppuse Orkaan läbiviimist. Mujal Lääne ringkonnas piirduti seetõttu viiepäevase õppuse asemel ainult ühe päevaga. Meie pidasime vastu kaks päeva, korraldades formeerimisele lisaks ka laskepäeva. Loodame, et järgmisel aastal saame suurõppuse läbi viia täies mahus.
Tihe novembrikuu
3. novembril külastas meie staapi endine Kaitseliidu ülem ja Kaitseväe juhataja erukindralleitnant Johannes Kert, kes on praegu riigikogu riigikaitsekomisjoni liige. Kindral soovis tutvuda meie tegemistega, andis ülevaate riigikogu riigikaitsealasest tööst ja huvitus põhjalikult ka rannikukaitsest. Ta jäi nähtuga väga rahule, lubades ka edaspidi Hiiumaa kaitseliitlasi vaatama tulla.
8. novembril korraldasid meie naiskodukaitsjad igaaastase Hiiumaa aasta isa väljakuulutamise.
13. novembril tähistasime Kaitseliidu aastapäeva. Seekord küll välitingimustes ja väiksemas seltskonnas, kuid parimaid sai ikkagi meeles peetud ja autasustatud ning peotort söödud.
24. novembril saabus meile külla Vabariigi President Kersti Kaljulaid, kellele andsime ülevaate meie tegemistest ja olukorrast. Vastuseks saime riigipea tõdemuse, et Hiiumaa on oluline ja hiidlased peavad ise oma saart viimseni kaitsma.
Riigi kaitsmine ongi lõppkokkuvõttes iga kodaniku püha kohus ning sõjaolukorras on iga ametikoht riigikaitse ametikoht. Väga oluline on seega ka iga kaitseliitlase panus. Eesti kaitsmise kohustuse nimel peame pingutama iga päev.
Soovin selleks jõudu ja jaksu kõigile kaitseliitlastele ja kogu rahvale meie isamaa eest seismisel!
Leitnant Mart Reino
Hiiumaa malevkonna pealik
