Kristel Algvere
Kuuldes, et sel aastal on Reigi pastoraadis „Genius Loci III“ näitusel kunstilist rolli täitmas keraamika, rõkkasin rõõmust. Keraamikast olen hakanud viimastel aastatel üha rohkem lugu pidama. Kahes esimeses „Genius Loci“ näituses ei tulnud pettuda: tugevad ideed ja täiuslik teostus. Vaieldamatult suvised kõrghetked Hiiumaal. Aga kolmas näitus istub troonil.
Plakati lugu
„Genius Loci“ näituste kontseptsioonide ja kujunduste autor Maret Kukkur selgitas selle-
aastase rohe-roosa plakati tausta. Sel on väga palju infot, veidi nagu „Alice imedemaal“ esteetika. Ülalt alla võib lugeda: „Teised / Others 1948. 1986. Tõnu Õnnepalu. Ceramic Art. Genius Loci III. Innocence & Conviction. PROPAGANDA“. Lisaks veel lahtiolekuajad: avatud 21. augustini T–P 12–17. Ja piletihind: 5 eurot. Nii eesti kui ka inglise keeles. Pilkupüüdev ja informatiive, aga see on niisiis plakati teine versioon.
Ahvenamaa analoog-trükistuudio graafilisel disaineril Edward Johanssonil oli plakati eelmine variant veebruari alguses juba valmis. Aga seda ei saanud kasutada, sest sel jooksis punane CCCP ülevalt alla. „Käisin Vene saatkonna veebilehel ja märkasin paremal pool ääres bännerit, mis kuulutas, et varsti tähistame Eesti Nõukogude Liitu kuulumise 80. aastapäeva! Täielik šokk. Kogu Eesti taasiseseisvumise aja on Venemaal mantrana sellist müüti levitatud. Saime aru, et plakati esialgne kujundus on pärast sõja algust Ukrainas absoluutselt välistatud. Kurjust ei ole mõistlik reprodutseerida. Edward mõistis seda väga hästi ja tegi uue plakati,“ rääkis Maret Kukkur. Sõnad „süütus“ ja „süüdimõistmine“ sobivad tänasesse kui valatult.
Kihid ja kihistused
Ajastust on näitusel jutustatud nagu eelmiselgi aastal mustvalgete suurte fotode kaudu. Oma mängu mängib ka valgus, Airi Erase autorluse kaasabil. Kohe pastoraati sisse astudes võtavad meid vastu kaks töölooma-veohärga. Seisatades ja neid vaadates satub külastaja punase valguse laiku. Assotsatsioonid, mis pähe tulevad, on muidugi „töö-töö-töö“ ja „oh ei, kas punane värv teeb minust kohe kommunisti?“. Ajastuks on niisiis Nõukogude periood, kuhu paigutub vanadekodu Reigi pastoraadi hoones. Kogu oma realismis ja ka kohatises grotesksuses.
Maret Kukkur tõi näiteks, et vanadekodu töötajad ei tohtinud majas süüa. Seega sõid nad salaja ja püstijalu köögis, sest neid ei võinud näha vanadekodu hoolealused, kes oleksid kahetsusväärsel juhul võinud nende peale kaevata. Pidev salatsemine, näo tegemine … Või see, kui kitsad olid magamistubades olud. Kuidas inimestelt nõuti ühesuguste riiete kandmist, ja nende omad kodused riided (viimased sidemed koduga!) vahetati lihtsalt välja, et kõik oleksid ühesugustes riigi poolt antud rõivastes. Alandused ja nõmedused, mis ajasid Maretit kuulates tahes-tahtmata kergesse masendusse.
Tõtt-öelda rabas mind just nimelt ajastu oma nõmeduses. Aga ka see, kui suure töö on Maret Kukkur teinud elulugude kuulamise ja täiesti uute teadasaamiste näituse kangasse kudumisega. Seda kõike on väga palju, mida kuulata ja mille üle mõelda. Hea on käia näitusel mitu korda. Esiteks saada mulje. Ja alles siis kuulata kuraatoritundidel juttu juurde. Näitust võib käia vaatamas oma loogika järgi, liikuda nii, kuidas tuju tuleb. Aga liikuda võib ka kaardilt tubade endisaegseid funktsioone lugedes nii: esmalt tagumistes ruumides paremalt vasakule, seejärel maja eesmistes ruumides samuti paremalt vasakule, lõpetades trepiga ruumis maja vasak-
poolses otsas. Sest kihistusi on selle aasta näitusel tõesti vähemalt kolm, kui mitte rohkem.
Kunst päästab maailma
Praegune Ukrainas käimas olev päris sõda, saabuv energiakriis, ette ennustatud toidu- ja
põgenikekriis, uus koroonalaine – kes jõuab enam lugeda, mitmendaga tegu … Maailm on hukka minemas, ja inimesed hulluks. Aga siis hakkab korraga rahulik tuttav hääl pea kohal rääkima. Ei, see ei ole Jumal, vaid Tõnu Õnnepalu,
kes räägib näitusel suisa viies erinevas kohas. Õige hetk visata pilk aknast välja – sest kõlarid on paigutatud erinevate akende juurde, ja kuulata. Lõigud uuematest ja vanematest raamatutest, ka novellidest ja luuletustest.
Jah, teemad kisuvad pisara silmast välja: näiteks räägib ta isolaatori toas ehk haigetele ja surijatele mõeldud toas süüdimatult alkoholismist. Mina tean hästi, mida tähendavad alkohoolikutest külamehed, minu lapsepõlvegi juurde kuulusid kõik maalapse masendused, mis siis, et mitte mu oma kodus – külagi pidasin ma ju koduks.
Peredele kuulunud magamistoas juurdleb Õnnepalu arsti juurde mineku üle. Teame ju väga hästi, et „eesti mehe perearst on kiirabiauto“. Aga mis siis lohutab? Teksti ilu, voolavus, tämber … Ühesõnaga – kunst. 19.07 (välja müüdud), 26.07, 2.08 ja 9.08 kell 19.00 loeb ja jutustab pastoraadis Tõnu Õnnepalu päriselt. Vahepeal saab näituse osana sirvida tema arvukaid raamatutõlkeid, andes veelgi kinnitust, et tõeline kunst liigub maailmas ringi, aidates nõmedusest läbi ja üle, peegeldades, valgustades ja lohutades – oleme selles elus kõik koos.
Keraamika köitev ilu
Ma ei tea kuigi palju keraamikast, aga juba mõned aastad olen keraamiliste asjade ilu märganud. Kõigepealt ostsin valge paksu kõhuga kannu. See ootas mind ühes keraamikasalongis, kuhu vihmaste ilmadega ikka sammud seadsin, et niisama vahtida – nagu kunstisaalis. Elasin siis välismaal. Ma ei saanud sealt peaaegu kunagi midagi osta, aga see kann oli ühel päeval alla hinnatud. Kevadel kasutan seda vaasina, vaatlen esimeste tulpide närbumist. Ka selles on ilu. Muul ajal on see lihtsalt kuskil nähtaval kohal riiulil.
Teiseks tuli valge vaagen. Jälle asi, mida väga harva kasutanud olen, aga minus tekitab rahulolu teadmine, et see on. Sest see on ilus. Ja see kõliseb kui sellele koputada. Mida ma muidugi väga sageli ei tee, aga ma tean, mis häält see teeb. Kui sellele võileibu asetada, on needki ilusamad: või ei olegi üle äärte ja tomatilõigud on kui joonistatud …
Kolmandaks ostsin Kristi Kuurme keraamikastuudiost, kui see veel Kärdlas Vabaduse tänaval oli, kaks tema valget õrna kohvitassi koos alustassidega. Töötasin üksvahe koolis ja vaba tunni ajal käisin kööginurgas ikka valgesse tassi kohvi tegemas. Teine oli kodus kasutuses. Ühel hommikul teatas kolleeg, et kunstiõpetaja oli eelmisel päeval mu valge tassi ära visanud, põhjendades, et see on inetu ja lopergune! Just väike lopergulisus oli see, miks seda tassi hindasin … Mitte masstoodang, vaid midagi erilist. Loomulikult ei läinud ma kunstiõpetajat õpetama. Leinasin kaotust, hoidsin allesjäänud tassi ja kaht alustassi lihtsalt hoolikamalt. Vahel vaatan või pildistan seda tassi niisama, ilu on ikka ütlemata kütkestav asi!
Need on minu kolm kallist keraamilist ostu. Käies näitusel ringi keraamikat imetledes ununes kõik muu, ajaloo koledused, mõtted eesolevatest kriisidest … Lemmikut välja tuua poleks mõtet, lihtsalt vaatasin kõiki teoseid aeglaselt ja tähelepanelikult, mida soovitan teha kõigil näituse
külastajail. Teosed annavad endast väga palju, kui neisse süveneda. Kunstiosa kuraator Kalli Sein on taaskord teinud imelise töö. Mündi-
rohelised pinnad on ajastu märk, jah, aga imeilus kaasaegne keraamika kaalub kõik üle. Tahan mõelda, et see näitus on ka selleks, et lopergusi tasse minema ei visataks. Tahan uskuda, et kunst päästab meid nõmedusest.
