Poruni pärnamets on mulle alati tundunud peagu ligipääsmatult kauge kohana, millegi lausa müstilisena. Seal teiselpool Alutaguse metsi ja soid, eemal tsivilisatsioonist. Ühe klassifikatsiooni järgi kuulub Alutaguse juba Euraasia taigavööndisse. Pärnamets taigas? Tegelikult aga enamgi veel.
Iseenesest pole Poruni jõe äärne matkarada üldsegi nii kättesaamatu. Sinna suunavad suurelt maanteelt viidadki. Ka bussiga oleks võimalik üsna hõlpsalt kohale pääseda. Liinibuss sõidab sinna Narva jõe alamjooksu küladesse, asustuse lõppu Gorodenka külakesse välja. Sealt edasi tuleks vaid mõni verst mööda metsadevahelist kruusateed astumist. Meie vurasime aga mugavalt kohale autoga. Ajapuudusel tegime ära vaid väikese ringi nelja versta kaugusele, Narva jõeni, Poruni uputatud suudmeni ei läinudki. Kuid ka see väike ring oli muljetavaldav.
Tõsi, ega seal just liiga mõnus olnud. Niiske õhk ajas hirmsal kombel higistama ning sääsed olid aplad sel lõikuskuu algupoolelgi. Rangelt võttes midagi sarnast olen näinud ka mujal. Näiteks Lõuna-Pärnumaal Laiksaare jõekese kaldail. Pigem üllatas selle metsa niiöelda laialehisus ja pillav valik salumetsale iseloomulikke rohttaimi. Olnuks täitsa nagu Abruka hiismetsas. Üldiselt tundub, et viimaste aastakümnete kliimasoojenemine on Eestimaal salumetsade esiletõusu soosinud. Kohis, kus neil muidugi üldse lastakse areneda ja tuimalt maha ei nülita.
Eks siin Poruni kallastelgi olid varem levinumad pigem kuused-kased ja sanglepad. Pärnad ja saared ikka ka. Saari on kahjuks laastanud saaresurm, mistap metsarüpes vedeles hulk langenud tüvesid. Kuuskede aeg saab lihtsalt otsa, pole nad ju teab mis ülipikaealised. Palju on näha ka nooremat metsa. Küll laikudena vanemate puude vahel, aga ka laiemalt. Arvatavasti levisid siin muiste heinamaad. Metsavahikoha maja kivise alusmüüri vahele on tehtud RMK puhkekoht.
Niisiis pigem segamets, ilmse arenguga laialehiseks. Päris puhast pärnametsa küll pole, ent tükati tüvede sambaid ja punte siiski. Nii sihvakad, paar puud õige jämedad “ilmasambad”. Tüvedel kohevat hiissammalt. Paiguti vohasid puud sammaldes nõnda, et meenus Atlandi ookeanis asuva Gomera saare pilvemets. Puudelt rippuvaid samblakardinaid siin siiski ette ei jäänud.
Mitmel pool paistis jõulist saarte ja vahtrate järelkasvu. Oli ka jalakaid, neist üks vägagi toekas. Ning näe, mu lemmikud künnapuudki on Poruni metsas esindatud! Nemad tunnen juba kaugelt ära iselaadselt kestendava korba tõttu.
Põõsaist jagus siia sarapuud ning punaviljades kuslapuud. Paar näsiniinepõõsast olid suured ja laiusid justnagu heitlehised rododendronid.
