Käsitööselts ja muuseum ootavad seisma jäänud käsitöötarvikuid

Praeguse eriolukorra ajal koristavad paljud usinalt kappe ja sahtleid, kust ilmub välja unustusehõlma vajunud asju. Mida nendega teha või kuhu panna?
Üha populaarsem on anda vanadele asjadele uus elu, selle asemel, et need ära visata. Nii pakubki Hiiumaa käsitööselts koostöös Hiiumaa muuseumiga võimaluse vanad käsitöötarvikud neile tuua.
“Kui sul on endal, esivanematelt või sugulastelt saadud ja seisma jäänud käsitöö­tarvikuid – lõngu, paelu, niite, kangaid, siis ära viska neid ära, vaid paku meile,” kutsub Hiiumaa käistööseltsi juhatuse liige Nele Eller.
Isegi kui asjad on vanad, nõukaaegsed või vanemadki, leidub Elleri sõnul inimesi, kes sellele kõigele hea meelega uue hingamise annaksid. “Edastame materjalid käsitöölistele, muuseumile, puuetega inimestele ja koolide käistööõpetajatele.”
Koolides saavad käsitöötarvikuid kasutada õpilased, kel pole kas võimalust ise vajalikke materjale soetada või on poolik töö koju ununenud. Õpetajal on neil puhkudel siis hea anda kooli varudest kas jupike lõnga või proovilapi tegemiseks tükike kangast.
Muuseum kasutab saadud materjalid ära oma pedagoogilistes programmides või näitustel. “Käsitöölised aitavad pisimagi jäägi uuele elule – piiskadest kokku saab suur ja ilus uus ese,” kinnitas Eller.
Näitena tõi ta käsitöömeistri, kes uuris, kas kellelgi on kodus seisma jäänud siidniite 1950ndatest või varasemast ajast. “Ta parandab kirikutekstiile ning selleks on vaja just vanu niite.”
Eller ütles, et kui vanu maja­pidamisi koristades leiad käsitööeseme või isegi selle jäänused, võiks enne selle prügikasti viskamist kindlasti seltsilt uurida, kas ese võiks ehk olla ajaloo mõttes väärtuslik. “Piisab foto saatmisest – selle põhjal oskame juba nõu anda.”
Muuseumi jaoks väärtuslikud
“Põnevad vanad sokid, kingsepa tehtud jalanõud, kindad, telgedel kootud kangad, tekid, pitsid, rahvariided ning nende osad, samuti käsitöö tegemiseks kasutatud tööriistad – kõigel sellel võib muuseumi silmis väärtus olla, olgugi asi katki või määrdunud,” loetles Eller.
Eriti tore oleks, kui räägitaks või pandaks paberile ka nende esemetega seotud vanu lugusid või jagataks infot eseme valmistajate kohta. Muuseumi­töötajad oleksid selliste lugude eest väga tänulikud. Vanad käsitööesemed või -tarvikud võiks panna paber­kotti ning sellele kirjutada, kust ja kellelt on asjad pärit. “Huvi ja vajaduse korral saab muuseum siis ühendust võtta ja lisa küsida.”
Eller tõi näitena, et sügisel üht tooli korda tehes leidis ta selle seest vahe­kangana telgedel kootud triibulise villase kangatüki. Kuna asi tundus põnev, pidas ta nõu muuseumi teadusdirektori Helgi Põlloga. Põllo omakorda võttis ühendust muuseumiga sealtkandist, kust tool pärit oli. “Muuseumile saadeti kangast tehtud pildid ja nad olid leiust väga huvitatud. Nii saatsimegi selle tooli seest leitud kanga­tüki neile,” ütles Eller.
Nii võib üsna tühine killuke osutuda muuseumi ja käsitöötegijate jaoks väga huvitavaks, sest esivanemate tehtud käsitööst saadakse inspiratsiooni tänapäevalgi.
“Ei lõke ega prügimägi ole seisma jäänud ent kasutatava materjali õige koht. Anna meile teada, kui sul on midagi üle ja pakkuda. Saadame vana uuele ringile!” kutsus Nele Eller.