Endisel Läänemaal, nüüdses Rapla maakonnas asuv Vana-Vigala on tuntud oma lehisealleede poolest. Ka Vigala Hirveaed on üks sealne peamine vaatamisväärsus. Või õigemini oli?
Mõisaajal võis sealne pargiala õige kaunis välja näha. Rahvajutt räägib, et mõisaproua sundinud talupoegi armutult takka pinnast teisaldama. Raske vaevaga kaevati tiik, sellele Lisette saar, siis eemale Jakobi saar, kuid kolmanda saare tegemiseni ei jõutud. Lisette saarel on ülestikku kuhjatud hulk veskikive. Seesama mõisaproua kippunud siin kummitamas käima ning alles kolmeteistkümnenda kivi asetamise järel samba otsa tema külaskäigud lakanud. Jakobi saarele on vahepeal rajatud piknikuplats.
Nüüd talvel seal käies jätsid saartega tiigid õige uhke mulje. Ent ümbritsev park on pigem hõredaks raiutud mets. Kes teab, milline siin kõik pargi algusaegadel välja nägi? Igatahes hästi liigirikas olevat olnud see. Näiteks Vaikse ookeani äärest pärit ajaani kuuski olevat kasvanud ja mida kõike veel. Nüüd on tegu lihtsalt parkmetsaga, kus lehtpuude sekka mitmed okaspuud ja maapinnal padrikuks kippuv enelavõsa.
Lisette saare naabruses kaldakünkal seisab ilus tammesalu, taamal paistis üks kõrge valge mänd. Muidu aga ikka kodumaised lehtpuud ja kuused, sekka natuke lehiseid ning päris palju nulge. Tundus, et kõik need on palsamnulud. Palsamnulg on Kanadast pärit väga külmakindel liik, kes Eestisse toodud nulgudest küllap kõige tavalisem. Iseenesest on ju tegu täitsa ilusa nuluga, eriti talvisel raagus ajal paelub pilku, kuid…
Harjunud Hiiumaa vägevate euroopa nulgudega, avaneb Vigalas sootuks kesisem pilt. Kui euroopa nulud Hiiumaal küünivad ligi 40 meetri kõrguseni, siis siinsed on ehk nii paarikümnemeetrised ja jalajämeduse silehalli tüvega. Paraku on enamus puid Vigalas kuivamas või surnud. See liik nakatub juba poole sajandi vanuselt juurepessu ja elavat vaid 80–90aastaseks. Ometi on nad Vigalas väga rohkesti järelkasvu külvanud. Tekkis kiusatus paar tükki kaasa kaevata, et kodumetsa istutada. Noorena on palsaminulg igatahes täitsa ilus puu.
Vigala Hirveaias jäi mulje, et õhuniiskus on siin aastaringselt kõrge. Esmalt paelus pilku längus pärnatüvi, kaetud tumerohelise pehme hiissambla karusnahaga. Nulgude okstel rippus aga palju õige pikki samblahabemeid. Ja kõikjal aina sõnajalgu – pruunistunud naistesõnajalgu ja osalt haljaid talvest räsitud ohteseid sõnajalgu.
Elumajade lähedal viis rada mööda vägevatest lehistest. Üks ülal kolmeks hargnev hiid näis kui iidne seeder (praegu muidugi talviselt raagus). Tema rinnasümbermõõt ulatub 480 sentimeetrini. Paraku on ta ümber maas (juurtest lähtuvad?) oranžid seente viljakehade kimbud.
Maanteeäärsel puisniidul paistis juba kaugele ühe lehise võras olev tihe-tihe suur tuuleluud. Sellest saaks omapärase aedvormi, kui sealt oksi pookimiseks võtta. Vahest on seda tehtudki?
Kuid jah, talvine aeg. Külmunud lehestikupolster krabises jalge all ning külm puges naha vahele. Hea oli bussiubrikusse sooja pääseda. Muideks, bussiühendus on Raplamaal jätkuvalt täitsa tasuline.
