Liikudes mööda Õngu oja ülesvoolu, muutub vesi märkamatult seisvaks, kuniks Vanajõe juures kaob sootuks. Siin on päris selgesti näha, et võib tõepõhi all olla vanal jutul mõisnike vahel lahvatanud veetülist.
Nimelt oli Õngu ojal vesiveski.
Ülesvoolu jäävate maade omanik hakkas vesiveski omanikult veemaksu nõudma. See aga keeldus maksmast. Mispeale kiuslik ülemjooksu mõisnik lasi kaevata jõest otsekraavi mere poole. Vesi uuristas vägeva liivakanjoni, mida tunneme Vanajõe oruna ehkki õigem peaks olema Uuejõe org. Siit ülespoole on vana säng aga ikkagi see päris Vanajõgi.
Uuejõe kanjoni ümbruse metsad on lõunakaares õige saluilmelised. Ilmuvad magesõstar, kuslapuu ja saluhein, vahtrat on ka. Peaorust eemal leidub omaette orundeid muistsete rannavallide vahel, kus mets võtab päris ürgse ilme. On tükk tegu, et ses langenud kuuserägas edasi pääseda – otse ei pääse ja tee aina kõrvalpõikeid. Sedasi need metsad inimest eksitavad ja nõiaringe tegema sunnivad… Männid on siin kõrged ja sihvakad, kased niisamuti. Maas haljendab saluheina.
Uuejõe kanjonist veidi ülesvoolu, juba vanas jõesängis, jõuan vägagi paeluvasse orulõiku. Mäenõlva all läikleb klibus läbipaistev sulisev veelint, kaldail sangleppade plankjuurestik justnagu mangroovid. Ootamatult lopsakas taimestu asustab siinseid kaldaid: naistesõnajalgade lehtrid, sealõuarohtu, metssõnajalgu, jänesesalatit, villohakat, varsakapja jne – jällegi saluilmeline pilt. Metski ümber pole sugugi puhas männik, vaid üsna kuuseline, sekka leppa-kaske-pihla ja toomevitsu.
Huvitava liigina kasvab sel lopsakal kaldal õhulist pisipähikutega varjutarna. Alles mullu sügisel Õngult põhjas ühes lodus sain varjutarnaga tuttavaks. Eestis leiab teda peamiselt vaid läänesaarte lääneosast ja riigi lõunaaladelt.
Teekonnal Puski poole jääb silma üks iselaadne lageraielank. Kui muidu hakkab intensiivsete raiete peale lankide vastu lausa allergia tekkima, siis siin ei tahakski, et mets üleni tagasi kasvaks. Paik meenutab mõne aasta eest Bulgaarias nähtud, seal harukordset kanarbikunõlva, kus kasvas üksikuid lopsakaid lehtpuid, eeskätt idapööki. Siinset pruunikat kanarbikust luitemäge elustavad mõned haljad kased.
Luitelohus jääb sel juunipäeval silma imelikke pruunpunakaid kuuski. Öökülm on nii kõva olnud, et kuused ära võtnud! Küll muidugi vaid noored õrnad kasvud, ent ikkagi jah, pidi ikka tõsine külm olema! Küllap juhtus see seitsmenda juuni varahommikul. Nõmbal näitas siis kraad õhus nulli. Huvitav, palju ses luitelohus oli?
