Eestimaa kevade kõige esimesena õide puhkev käpaline on arukäpp. Õigemini on ta seda Saaremaal, sest ei mandril ega ka Hiiumaal seda liiki ei kasva. Vist on üsna hävinud Muhumaa arukäppade suur kasvuala, samuti Saaremaal Tagamõisa poolsaarel. Alles on arukäppa vaid Kuressaarest läänes, Vilsandil ja endise Lümanda valla maadel.
Muide, arukäpp on kõvade uurimiste tulemusel nüüd käpa perekonnast sootuks koerakäpaks arvatud. Seega mitte enam Orchis morio, vaid Anacamptis morio. Õnneks eestikeelseid taimenimesid nii agarasti muutma ei tormata. Perekonna teine liik, püramiid-koerakäpp, esineb Eestis samuti suuresti vaid Lääne-Saaremaal. Too piirkond on üldse Eesti käpaliste paradiis.
17. mai ennelõunal olin ma oma arukäpaotsingul alustuseks Kuressaarest läänes Loode tammikus. Jalamaid lõi vastu kevadiselt näljane sääsepilv. Toredad on Loode ürgtammed ja pirnipuud, puha õites. Isegi lõunapoolsest Euroopast pärit villast lodjapuud jäi paaris kohas ette. Eesti looduses on ta siiski seni vaid metsistunud võõrliik. Kuid eesmärk oli ju arukäpp. Seal taamal lagedatel loopealsetel peavad olema rikkalikud arukäpa kasvumaad. Nii uhked, et pole vaja kaugele Karalasse neid otsima minnagi, nagu kinnitas eelmisel päeval teejuhatust jaganud naisterahvas. Ootusärevus oli üsna suur. Polnud ma ju eladeski varem arukäppa oma ihusilmaga näinud, ikka pelgalt piltide pealt.
Nii, sigines mände. Nüüd tuli üks veelomp ja vesises lodus iselaadsete pikknooljate lehtede ning kõhetuvõitu õisikutega taim, arvatavalt soo-võilill. Edasi järgnes taas kuivem ala, lage loovälu. Aga… Oh, sead puha ette jõudnud! Kohati madalrohune maa täielikult põlluks üles küntud. Masendavas songermaas ikka mõni laik veel puutumata siiski ka. Seal paistis lubikat, vesihaljast tarna, kassikäppa, valget kukeharja; kivirik õitses.
Ning siiski ka midagi väikest lillatas seal. Arukäpp! Ta hakkas mulle kohe meeldima, ei teagi, miks õieti. Selline väheldane tumelilla loolill, alumine huul iseloomulikult lontsis rippu, ülemised õielehed eripäraselt triibulised. Tohutud seasongerdused näitasid, kui palju võiks arukäppi siin koos ilutseda. Küllap neid oligi palju. Nüüd aga sain ümbruskonnast kokku loendatud vaevu tosinkond taime. Oh, need sead hävitavad sedasi lõpuks veel viimasedki allesjäänud arukäpa populatsioonid ära. Kurb. Matusemeeleolu valdas mind seal seapõllul.
Tagapool olla arukäpaniite lisaks, ent enne õhtusele Hiiumaa praamile jõudmist oli plaan veel ka Lääne-Saaremaale ring peale teha. Sestap asutasin end minekule.
Lõikasin otse läbi kadastiku. Ja oi kui tore: üks arukäpp kasvamas siingi! Nii viie tolli kõrgune tumevioletsete õitega taim. Aga jälle läheduses ähvardavaid seasongerdusi…
Metssiga on saartel ju tegelikult üsna uustulnuk. Millalgi kuuekümnendatel aastatel nad siiamaile siginesid. Ja nii kaua kui nad siin mõnuga kahe suupoolega käpalisi sisse matsutavad, pole mingist looduskaitsest üldse mõtet rääkida. Vähemalt arukäpp on metssigadest ilmselgesti ülimalt ohustatud.
Näh, jälle kiskus meel mõruks. Ent kohe tuli ka lohutus. Vahi, kuldkingad siin! Küll päris välul, küll mändide ja noorte pärnapuntide vilus, kaaslaseks sinilille, kuutõverohtu, maikellukest ja mingite sõrmkäppade täpilehti. Kuldkingi siin jagus kohe ikka üksjagu. Mõnel kuldsed kingad lillakate õielehtede vahelt piilumas. No ütle nüüd: juba mai keskel kipuvad kuldkingad õitsema! Eks tubli soojalaine andis tänavu kõigile taimedele varakult hoo sisse.
