Hiiumaa ajakirjanduse ajaloost teame, et pärast senise Hiiumaa ajalehe erastamist 1994. aastal tekkis meie ajakirjandusturul segasevõitu aeg, kus üksvahe ilmus väljaandeid koguni mitu. Paraku ei saanud neist kuigivõrd sisukaks ega elujõuliseks keegi. Sel pinnal tekkiski Anu Pallase eestvõttel 20. juunil 1997 uus ajaleht nimega Hiiu Leht. Küll Saaremaa firma väljaandena, kuid nagu arvati – ehk harjub ära. Nii läkski.
Mul on hea meel, et pärast 40 aastat kestnud ajakirjaniku kutsetööd on ka pensionärile leheruumi pakutud. Leht ise kajastab minu meelest huvitavaid sündmusi ja arutelusid. Hiidlaste mõtted ütleb leht julgelt välja. Märkamata ei jää kohaliku kogukonna algatused, valgustatakse kultuurisündmusi ja kõiki elualasid kuni Hiiumaa kauni looduseni. Samas arvan ma, et lugejat võiks mõnikord ka tõsiste asjade puhul hiiupäraselt naerutada. Seda nii kirjakeeles kui ka hiiu murdes. Pakun allpool kirjapulga Partsi Peetrile, kes kui hiidlaslikult itu tegelane asju oma vaatevinklist näeb ja hindab.
PEETER: Hiiu Leht äi jöua ee kiita seda hermus väga liiga tored rahu ja vaikust sii meite saare peel. Pölis hiidlane vetab asja siisgid kaine muistusega ja tahab, et sii ikke tööd ka tehteks. Eks tehtaksegid, aga iga asi nöuab peale hakkamist.
Uudist aa see aasta meitel olnd rohkem kui kamaluga. Näituseks see, kudas odratolgused ennast Hiiu vallale pruudiks pakkusid. Jonnipunnid Pühelepast ja Emastest hojaved ikke veel selja sirge.
Viimasel ajal aa meitel sii hermus vihased tuuled puhund. Üks ründab pöhja poolt ja ähvardab hiidlased siit tükkes minema pühkida. Teina aa Hiiu Tuul, kis oma vesikaare iilidega tuugenite tuulele mihiselt jäksend vastu seista ja nee silma piirile lükkand.
Pole meite maavanemal olnd kerge kahe tuule vahel seista. “Rahu, rahu,” lausub rahulise heelega Rahuoja iga kord, kui jütud kippuvad vehe natust teravaks minema. Mool aa kahju maa vanema toolist, sest kogu maja lüüakse ju uuest aastast tühaks.
Tükk aega sai Hiiu Leht Tiiut ja Leigrit kiita. Nüüd pidi Kärdla lennujaam udupasuna saama, et lendurid rada udus nääks ja kuuleks. Uus küsimus: kumb saab ennem valmis – kas Rail Baltica või Rail Rohuküla?
Kärdel Pöllumääl paistab tükkis imelik ehitis – katused aa valmis, majasid veel pole. Varssi hakkevad kohvilähkrid siit päikesesooja saama. Ka Hiiumaa haigla, mis PERHi kaissu vetedi.
Äga maap jöva keiki lehe uudiseid üle korrata. Too ma reegi parem oma juhtumisest Talina linnes. Ma söitsi lennukiga tohtri jütule. Talina lennujaamas tahtsi aega parajaks tehje ja jähin sääl nennasama ringi patseerima. Äga hiidlasel passi lohaka riidega päälinna minna. Mool uus jope selgas, moodis müts peas ja uhke jalutuskepp püus. Äkisti peeti mind kinni (nagu politsei sönumis). Sii ollid siisgid kaks kena näitsigut, kis moo oma vahele hadrisid ja midad vist inglise keeles reekisid. Neh, jo nad mind siis väljamaalaseks pidasid. Ise näitasid kääga senne poole, kus silt Welcome Cafe.
See Cafe olli muidugid heed paremad sööki jooki täis, aga mool polnd tahtmist. Istusi nenna sama ühe laua eerde jalga puhkama. Varssi aga tulli näitsik suure kandiku ja hermus uhke söögi-joogiga. Ma krabasi taskust rahakoti järele, aga tema, et no-no, head isu! Ja näidab näpuga laual oleva sildi poole. Oh herm, ma loe: “See laud on Welcome Cafe klientidele. Täname!” Mool jähi üle ainult aitüma ütelda ja pakutu vastu vetta. Ütelge siis veel, et tasuta löunaid pole olemas!
VALTER VOOLE
ajakirjanik-pensionär
