Tapiop Vares Seetõttu levivad siinseil laugeil nõlvul veinipuuderead, kõikjal asulates on “sklepid” ehk kohaliku veini maitsmise ja ostmise kohad. Meie aga olime aedpihlakate peal väljas. Ehkki paar magusat veini-
marjakobarat sekka vinnata polnud teps paha…
Aedpihlakas (Sorbus domestica) on sealmail vahepeal unarusse vajunud viljapuu. Alles uuemal ajal on taas hakatud noori puid istutama. Minevikku mäletavad aga mitusada aastat vanad põlised aedpihlad. Kõige uhkem neist on Adamcova oskeruše ehk Adameci aedpihlakas. Asub ta Radejovist loodes, Žerotini mäe põhjanõlval.
Ümbruse maastik on veetlev. Põldvahtrate ja igasugu põõsaste võpsik, veinipuude istandused, vaated kaugustesse alla ja ümberringi. Kasvatatakse ka kreeka pähklipuid, aprikoose, ploome, suisa mandlipuid ja isegi väikest viljapunnidega viigipuud kohtasime. Võib arvata, et viigipuud külmuvad seal sageli tagasi. Omapärastest viljapuudest olid esindatud mespilus ehk astelpihlakas ja küdoonia ehk aiva (mitte segi ajada ebaküdooniaga!).
Ning siis need aedpihlakad. Ühe vanuri juurest olime just tulnud. Järgmiseks ootas ees väga ilus isend: kolmejalase läbimõõduga tumekorbane tüvi sirge sambana, alles peakohal oksi laiali sirutamas. Vilju tal ei paistnud, ei maas, ei puus. Erinevalt eelmisest aedpihlast.
Pöörasime Oskeruše ehk Aedpihlaka matkaraja viita järgides kõrvalteele. Peagi tuli järgmine aedpihl. Tema viltune tüvi jäi alla kolme jala läbimõõtu. Sulgjate pihlalehtede vahelt punasid väiksed õunad ehk siis pihlakate seas ainulaadselt pirakad õunviljad.
Kohe lähedal paistis ka Adameci aedpihlakas. Nagu tohutu lai maamärk haljendas ta seal veinipuuridade vahel. Paraku ei leidnud me sinna juhatamas ainsatki rada. Tšehhi kõige vägevam pihlapuu küll, igal pool netis kohtab ta pilte ja kirjeldusi, ent kohapeal selgus, et siiski pole tegu turismiobjektiga. Muidugi ei jätnud me jonni ja pugesime veinipuutraatide vahelt läbi.
Paik oli hetkel inimtühi. Ümber levis aga niidetud istandusemaastik pisikeste aiamajadega. Õhtu edenes jõudsalt, pidime ruttu edasi telgikohta otsima minema. Nii jäi üsna üürikeseks me kohtumine selle 400 aastat vana põlispuuga. Tundub lausa uskumatu, et pihlakas võib saavutada taolised põlistamme mõõtmed. Kuid see lõunamaine pihlaliik suudab! Tüve läbimõõt küünib viie jalani (1,5 m), tüve ümbermõõduks märgitakse kirjanduses 4,6 m. Tüvemürakast sirutuvad kõikjale laiali jämedad oksad. Nendelt omakorda sirguvad püstised noored harud nagu iseseisvad epifüütsed puukesed. Puuvõra läbimõõt on 18 m.
Selle loodusime all oleks pidanud pikemalt viibima. Korjasin vähemalt puu alt mõned viljad kaasa. Ehk tärkab nende seemneist Hiiumaal mõni selle hiidpihla järglane.
Tõttasime edasi. Ronisime üles Žerotini mäe tippu. Too ulatub 322 m üle merepinna. Kuid erinevalt meie 60meetrise suhtelise kõrgusega Munamäest langeb siin maapind allapoole ligi 200 m ja sestap on vaated lausa linnulennuliselt suurejoonelised.
Žerotini mäetipp on mu jaoks ideaalmaastik. Kõik need vaated ja siis see puisniit lõunamaiste karvaste tammedega (Quercus pubescens). Nende peenelt mustjasrõmelised tüved meenutavad igihalja iilekstamme tüve, lehed aga suhteliselt meie hariliku tamme moodi. Sekka kasvab seal maguskirsipuid ja viljadest punerdavaid viirpuid. Niidul lillatas parajasti sügislilli (Colchicum), lõhnas salvei, valendas õitseda lood-angervars ja tundmatu äiatari liik.
Omaette tore on metsakild karvaste tammede, pärnade ja valgepöökidega. Põõsarinne on rikkalik: verev kontpuu, villane lodjapuu, liguster, türn-
puu. Ja siin-seal kikkapuud. Kuid erinevalt jõulisekasvulisest harilikust kikkapuust olid nemad vaid paarimeetrised, peenemaoksised ja üldse õrnema väljanägemisega. Võrseid katsid pruunid kärnad. Tegemist on naastulise kikkapuuga (Euonymus verrucosa). Liigiga, mille põhjapiir ulatub Leeduni. Muidugi korjasin seemneid kaasa.
Ja nagu kirss tordil, kasvab ka Žerotini mäel üks tumekorbaline aedpihlakas. Pooleteisejalane tüvi kandmas sihvakat võra, puu kõrgus ulatub 10 m kanti. Aedpihla ümbruse rohi oli imelikult segamini sasitud. Kas käisid metssead pihlavilju mugimas?
