Tapio Vares Maastikuliselt kuuluks Valka pigem justkui Eesti poole, kahe rahva vaheliseks piiriks sobiks see metsalaam märksa enam kui keset linna nirisev Konnaoja.
Buss põikas Säde (Seda) asulasse. See sigines metsadest nagu ilmutis: täiesti puutumatul kujul säilinud stalinistliku arhitektuuriga linnake. Buss tegi väljakul auringi ja peatuses valgus ohtralt rahvast sisse, neist paljud kõnelesid vene keelt.
Säde on vana turbatööstuskeskus. Säärane stalinistlik kompaktne asula on kahtlemata huvitav, ent, ma ei saa sinna midagi parata, millegipärast rõhuv. Ka paljukiidetud Sillamäel ei mõjunud mulle too karmidel aegadel ehitatud keskkond hästi.
Hoopis teine tera on Volmari (Valmiera). See on samasugune ajalooline keskus nagu Võnnugi (Cesis), kuid paraku sai südalinn viimases maailmasõjas kõvasti kannatada. Vana linnasüdame asend kõrgel Koiva kaldal tekitas mõtteseose Narvaga. Samamoodi veidralt lagedad rohuplatsid laiutasid otse barokse kiivriga kiriku naabruses – ilmselge sõja tagajärg. Kunagi olid siin hooned.
Siiski on midagi Volmari vanast südamest seal Koiva jõe ja Raatesi oja sügava oru vahelisel poolsaarel säilinud: keskaegne kirik ja maakivist linnusemüürijupid, mõni hoolsalt üles vuntsitud kivikatusega puitmajake. Muide, Volmari on ka teatrilinn – teatrimaja asub otse kiriku vastas.
Linnusemüüri ja jõe vahelisele veerule jääb veel mõni vanem hoone. Muuseumihoovi serval seisab tore ribiluukide ja teise korruse rõduga heleroheline 1913. aastast pärit puitmaja. Selle juures asub muuseumiaed. Väike väljapanek peamiselt ürtidest ja ravimtaimedest, müüril ronimas veinipuud. Taimenimekirjad on muideks samas kättesaadavad ka eestikeelsete lehtedena. Aias olla suisa 150 liiki taimi, ehkki tundus justkui vähem…
Aiast allpool asub ujuvkai, kust soovijaile tehakse laevasõite mööda Koivat. Samast kutsus ülesvoolu lähemalt kaema väga imelik kaljudemaastik. Looduslik Kazu kärestik on seal kohandatud veeslaalomiradadeks. Pruuni betooniga on üle mätsitud rahnud vees, vette ulatuvad muulikesed, kallaste trepistikud. Selline veider ümarvormne arhitektuur, meenutas midagi aafrikalikku. Vaatamisväärsus igatahes. Lisaks avaneb sealt vaade mõnele jõeäärsele vanalinnamajale.
Kui aega rohkem, tasuks mööda metsapargi teed piki Koiva äärset veelgi ülesvoolu jalutada. Kohta, kus paljandub pikalt järsk liivaveer.
Meie sihiks oli aga juba paekivipiirkonda kuuluv Võnnu.
