Eesti ühiskond on puuetega inimestesse suhtumises astunud viimase mõnekümne aasta jooksul kindlasti suure sammu edasi. Mida aeg edasi, seda rohkem ühiskond tunnustab erivajadusega inimesi. Loomulikult on suhtumisi erinevaid, kuid kogukonnas ei nähta neis inimestes enam pigem probleemi, vaid ühiskonna võrdväärseid liikmeid.
Kahjuks ei saa aga sama väita riiklike (aga ka kohaliku omavalitsuse) nõuete ja teenuste kohta, mis puudutavad erivajadusega inimesi või näiteks omastehooldust.
Näiteks saab alatihti lugeda lugusid, kuidas jalutu inimene peab käima iga viie aasta tagant eitlemas tõestamisega, et talle ei ole jalgu alla kasvanud või sünnilt pime inimene kontrollis, kas mitte pole päike silma hakanud paistma. Kokkuhoiu eesmärgil vähendatakse erivajadustega inimestel sisulise selgituseta puudeastet, mistõttu jäävad nad nii mõnestki vajalikust teenusest või abist ilma. Sama lugu näiteks omastehooldusega, kus riik neid inimesi, kes oma lähedaste eest hoolitsemisse matavad kogu omaenda elu, mitte kuidagi ei väärtusta. Ei saa aru, et see on töö nagu iga teine. Tihtipeale palju rängem kui kaheksast viieni palgatöö.
Omaette teema on ligipääsetavus, mille osas ei taha arengud kuidagi vajadusele järgi jõuda. Tihti ei mõelda midagi projekteerides, et ühiskonnas on inimesi, kes ei saa niisama lihtsalt treppidest käia või kellele võib veidi kõrgem tänavakivi olla ületamatu takistus. Need on vaid mõned näited.
Pole normaalne, et erivajadusega inimesed peavad käima oma õigusi nõudmas kohtus. Paraku tuleb seda ette, nagu näitab ka tänase lehe persoonilugu.
Kuid bürokraatiamasina hammasrataste vahele sattumise vastukaaluks saab olla kogukonna toetus, mis aitab aga omakorda erivajadusega inimesel tunda ennast paremini ja seeläbi ka ise paremini hakkama saada.



ja