A.Raudsepp Umbes aasta tagasi astusime koos sõber Taivoga Saaremaalt merekooli. Sooritasime eksamid kiirkorras, sest oleme nii piiritult andekad. Eksamiküsimused olid väga keerulised. Minult küsiti: “Kuidas eristada ankrut ja pootshaaki?” Õige vastus oli lihtne: “Pootshaagil on üks haakuv konks aga ankrul 2-4!” Saarlane Taivo pidi eksami praktilises osas aga määrama laeva asukoha kaardil, mis tuli juba teisel katsel väga hästi välja. Esimese ebaõnnestunud katse järel ütles eksamineerija: “Sinu kirja pandud koordinaatide järgi, Taivo, peaksid sa põlvitama ja mütsi maha võtma, sest selle asukohamäärangu järgi sõidaksid sa laevaga kohe Käina kiriku uksest sisse”.
Siis hankisime endale paadi. Mõtlesime, et ei hakka mingi väikse künaga jändama ja ostsime viie meetri pikkuse ning kakskümmend viis aastat vana täispuidust kunstiteose. Puhas käsitöö. Vett pidas väga hästi. Kõik vihm, mis sisse sadas, enam välja ei läinud. Loomulikult peab igal korralikul purjelaeval olema vöörikuju. Ajalooliselt on selleks olnud õnnetoova merineitsi kujutis. Meil kahjuks sellist kuju polnud, kuid Taivo oli leidlik. Ta lõi naeltega taaskasutusest hangitud mängunuku vöörikujuks. Kaugelt vaadates sai isegi parem, kui mistahes merineitsikuju. Toimus nimepanek ja vettelaskmine. Nime valiku suhtes olid meil erinevad arvamused ja kaalumisel oli mitmeid variante. Taivo arvas, et hea nimi oleks “Köljala” või “Kommodoor Taivo”. Lõpuks sai laev rahvusvahelise nime “Bo Liitik”. Nime tuletasime inglisekeelsest nimisõnast ja eestikeelsest omadussõnast ehk siis Bo (boat) ja Liitik (liitma). Sõit võis alata.
Enne merereisi tegi Taivo mulle kiirkorras lühiülevaate saarlaste kuulsusrikkast meresõidu ajaloost. Väidetavalt olla saarlased avastanud Ameerika juba aastal 1306. Suur maadeavastus olla aset leidnud jaanipäeva paiku ja ohtralt koduõlut manustanud külamehed lihtsalt ei mäletanud, et nad seal ära käisid.
Sõitsime Suursadamast kursiga 52.86 kraadi merele. Järgisime täpselt meremärke, sest väidetavalt pidid need olema kohustuslikud, mitte soovituslikud. Õnnetust ei ennustanud miski. Eemal rannakivil paistiski juba midagi huvitavat olevat. “Hüljes,” arvasin mina. Taivo aga: “Kellegi kaluri vana mõrd kuivab”. Uudishimu kasvas. Lähemale jõudes selgus, et ei olnudki hüljes ega mõrd, vaid kivil lesis päevitunud turist, keda abikaasa fotografeeris. Eks meri ole ennegi horisonti tõstnud ja pettekujutelmi loonud. Sõit jätkus ja kiirus kasvas. Suundusime läbi Sääre nina kanali avamerele. Meie uhke brigantiin saavutas täiskiiruseks 2 sõlme tunnis. Järsku märkas tüürimees Taivo, et otse meie kursil on ühe ereda mastitulega väga suur laev. Mina kaptenina võtsin raadio teel ühendust ja andsin korralduse: “Muutke kohe kurssi”. Vastuseks tuli: “Ei muuda, muutke ise”. Kordasin käsku: “Muutke viivitamatult kurssi.” Vastuseks jällegi: “Ei muuda, muutke ise”. Kannatus oli katkemas ja tegin viimase hoiatuse: “Siin purjelaev Bo Liitik ja meeskonnas kaks õppinud meremeest, võtke kohe viis kraadi paremale!” Vastuseks tuli: “Olen Harilaiu majakavaht ning minu meeskonnas olen mina, koer ja karp heeringaid. Kahjuks majakaga kurssi muuta ei saa!”
Juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Järsku käis mürts ja pauk. Vesi tuli sisse ning “Bo Liitik” läks põhja. Taivo üritas viimases hädas tagumikuga leket peatada, kuid see oli lootusetu ettevõtmine. Matemaatilised ujuvuse arvutused näitasid, et sissevoolava vee mass ja augu suurus ületavad tagumiku ristlõike pindala! Täitsa uskumatu värk! Ebaõnnestunud avareis.
Eks need asjad juba ole kord nii, et vale ning sisse pühitsemata vöörikuju toob õnnetuse majja või järsku sai hoopis vale nimi pandud laevale? Minu teada pole Hiiumaal sellist asja varem juhtunud, et purjekas oleks õige majaka tõttu madalikule sõitnud. Usun, et paljud lugejad mõtlevad, et see ei saa võimalik olla ja tegu on väljamõeldisega. Võin kinnitada, et tegelik elu ongi Hiiumaal uskumatum kui väljamõeldis. Lisan väidete kinnituseks foto meie avareisilt. Pildil olen mina ja veest paistab välja brigantiin “Bo Liitiku” mast. Taivo on vee all ja teeb analüüsi, miks vesi sisse tuli. Purjetamine on lahe asi. Soovitame kõigile.
Püha Lepa Lehe ajakirjanik
A. Raudsepp
