50 lihtsamini õitsema saavat kaktust

Nagu sai lubatud, siis esitlen 50 kaktust, mida lihtsam õitsema saada. Ise ma ju väitsin, et saan sellega lennult hakkama ja nüüd ma siis siin arvuti taga istun ja kavatsen hakata lubadust täitma.
Küllap oleks lihtsam mulle, kui lähen mööda alfabeeti, mõtlesin. Ja kui olin esimese nime kirja pannud, meenus mulle, et siis kunagi. Siis väga ammu. Siis, kui paljusid veel ei olnud. Siis, kui minul tekkisid esimesed kaktused, polnud kaktuste õitsemine üldsegi tavaline. Vähemasti minu omade puhul. Või mis. Nad ju ei õitsenud üldse.
Ma ei mäleta, et oleksin algklassides tundnud huvi kaktuste vastu, pisut hiljem juba küll. Ka kodus ei mäleta, et meil oleks olnud toalilli. Võimalik, et ka oli, aga mina ei mäleta. Või kuidas ei mäleta!? Tsissius. Romblehine tsissius. Kasvas ta meil ju raamaturiiuli otsas. Mäletan ühte tüli ema ja isa vahel. Kisa oli vägev, aga mitte kunagi ei läinud isal käed käiku. Aga sel korral läks ta ikka nii endast välja, et haaras kapiotsalt selle lillepoti ja virutas vastu maad. Pärast, kui ema oli selle tsissiuse uuesti potti pannud, ei kasvanud ta enam edasi. Välja ka ei läinud, aga edasi ka ei kasvanud. Lihtsalt oli ja kogu lugu. Lõpuks sai temast võetud uus võsa ja see pani ajama. Võimalik, et see oli esimene kord, kui ma mõistsin, et ka taimedel on midagi, mille olemasolust me midagi ei tea, aga mis annab neile võime meid näha ja meil võimaluse nendega olla.
Oma esimese Selenicereus grandiflorus´e sain ma vene keele õpetajalt Lainelt. Tema klassi aknal seesinane seal kasvas ja kes teab, kas minu taime vaatamine või ehk isegi minu hetkeline julgus teda küsida, mind selle esimese Öö­kuninganna tükikese omanikuks tegi. Täna me võime mõistagi kahelda, kas tegu ikka oli Selenicereus grandiflorus’ega või ei. Nii ehk naa ei tehta tavaliselt vahet. Näiteks võis vabalt tegu olla ju ka Selenicereus pteranthus’ega.
Veel meenub mõni klassiruum, kus rohkem või vähem kasvas toalilli. Ja mina, mina pidin neid kõiki saama. Ja nii olin ma ühel ilusal päeval meeletult suure kogu omanik. Neid taimi võis olla oma tubli 30, kaktuseid mõistagi ka. Näiteks meenub kindlasti tervelt kaks erinevat ämmakeelt. Vähemasti nii neid kutsuti ja siis oli veel mitu vanapoissi ja siis mingi kribu-krabu ja seda oli erinevat värvi. Ja kui üldse keegi neist õitses, siis just see kribu-krabu. Mõistagi oli see sündmus.
Kõigele lisaks oli mul siis ka mitu pelargooni, tsissius, agaav, aaloe, nõelköis, liilia, kliivia ja ikka kõike, kõike. Omast arust olin ma jube kõva tegija. Ise ma väga ei mäleta, et ma oleks sellega hoobelnud. Küll aga käis ema alati kõigile, kes aga meile tulid, minu toas neid lilli näitamas. Täna ma isegi mõtlen, et järsku oli see kogumine asendustegevus sellele, et ma ei olnud abso­luutselt sotsiaalne. Peale lillede kogusin ma siis ju veel autode pilte. Igast autost oli ka leht või suisa raamat, ajaloo ja muu tema kohta käivate numbriliste näitudega. Isegi täna on veel meeles, kes visandas esimese “põrnika” kerejoonise. Paraku jõuti neid enne sõda toota vaid 36 tükki ja anti sõjaväele katsetada. Siis aga tuli sõda. Ma ei teagi, kas täna julgeb keegi enam välja öelda, et tegelikult joonistas Hitler selle “põrnika” kuju, mis omakorda oli tolle aja kohta kõige voolujoonelisem auto. Ja siis kogusin ma liimitavaid mudeleid, mida ka oli üle saja. Loomulikult marke ja märke.
Aga aeg läks ja ma sain endale lõpuks selle nõuka aja hüper-super vägeva lillelaua. See heledast puidust raamiga, millel oli plastmassist vannikujuline sisu. Tasapisi sain veel mõned kaktused ja muud lilled juurde. Tuli esimene Aylostera, mis isegi õitses. Tema ma sain Tädi Leililt. Nime ma ei teadnud ja ei teadnud ma ka, et ta Aylostera oli. Nüüd tagant­järgi tean. Ilusad oranžid õied olid. Tulid mägikaktused, vähemasti nii neid nimetati…
Ja siis tuli üks imelik aeg. Ei, ma ei visanud kaktuseid ära ja teisi lilli ka ei visanud ära, aga ma unustasin nad. Ja neid jäi vähemaks. Kes kuivas. Kes mädanes ja mõni rändas ema hoolealuseks… Ja tulid teised huvid. Ma õppisin ära kitarril kolm duuri. Eneselegi märkamatult olin ma järsku pea igas seltskonnas ja ühel heal päeval sattusin ma KGB huviorbiiti. Mäletan, kuidas ma isale ütlesin, et kui järgmine kord see sell mind jälle Volgaga hakkab taga ajama, siis ma lihtsalt kustutan tema küünla, aga isa rahustas mu maha. Tema soovitus oli hea ja õige. Tänu neile “üle­kuulamistele” sain ma rohkem teada, kui ma üldse oleks võinud muidu kunagi teada saada. Minu värbamine ei õnnestunud, aga sellest polnud ka midagi, sest juba enne mind oli neil olemas keegi ja oli ka peale mind. Mind aga huvitasid nüüd vaid naised. Naisi asusin ma uurima sama­suguse põhjalikkusega kui kaktuseid, marke, autode tehnilisi andmeid… No ja siis ma olin korraga abielus ja isa ka. Kaktused ei mahtunud tuppa, autode kartoteek ka. Kitarri ei tohtinud mängida, sest siis tulevad teised naised. Noh ja siis ei mahtunud enam mina ka tuppa. Peale sõjaväge ja peale lahutust tekkis soov natuke taas tuppa toalilli muretseda. Neid ei saanud palju. Ehk kuskil samuti 30 ringis, aga edusamme oli juba rohkem. Näiteks õitsesid daigremonti kalanhoe, kliivia, esimene vanapoiss…
Suupill oli mul juba varem selge. Siis natuke puhkpilli. Natuke klahve. Ja eneselegi ootamatult olin ma võimeline tegema luuletusi ja lauluviise ja üldse neid korraga. Tulid esimesed ansamblid ja lava. Tulid mõned sõnalised rollid. Mõned ka sõnatud. Aga see kardetud lava sai lõpuks kardetuks endiselt, aga vaatamata sellele ka vältimatuks.
Õnneks põlesin ma aga ruttu läbi. Nii kiirelt kui see algas, sama kiirelt see ka lõppes. Külalaulik ja ei enamat. Lisaks tulid minu sooviga laulda ja pilli mängida ka tööalased probleemid ja nii see jäi. Mäletan selgesti seda meest, kes mult küsis, “kumb sind toidab, telliste loopimine või pillimäng?”. Muide, tema enda lastest on tänaseks vähemasti üks muusikaga seotud.
Mul oli kodus ka paar kaktuste raamatut. Üks oli isegi läikivate piltidega ja saksakeelne. Üks kaubandustöötaja Silja selle mulle kunagi tõi. Nad mul emaga koos töötasid. Ja see raamat oma piltidega oli midagi müstilist. Need kaktused seal piltidel olid mulle kättesaamatud ja paistsid selleks ka jäävat.
Kui kadus rubla ja tuli kroon, panin alguse oma elu teisele kaktustekollektsioonile. Oli ka veel üksikuid muid toalilli, aga nüüd tõusis mu kogu juba 200 kaktuseni. Noh, natuke peale isegi. Ja nüüd hakkasid alles minu kaktustele ilmuma ka üksikud nimed. Vanapoiss ei olnud enam vanapoiss, vaid Echinopsis ja ämmakeel oli nüüd juba Opuntia. Ja kribu-krabust oli saanud Mammillaria.
Akendele tekkisid klaasriiulid. Eraldi riiulid tekkisid ka tuppa sisse. Ja miks ka mitte. Olid mul ju nüüd olemas erinevad puutööpingid. Tee või ümmargusi riiuleid. Ja kaktusi sai juba osta isegi poest. Ja enam ma polnudki kurb, et Kaktuseklubist keegi ei pakkunud midagi. Aga kui oled väiksel saarel, oma auto puudub ja üldse väga paikne, siis kogu ka kasvab vähe. Samas, luua endale kogu 200+ kaktust puhtalt Hiiumaa kaubandusele ja kohalikule vahetusele toetudes – no see on juba kõva sõna.
Minu elu tabas uus löök. Olin jälle tupikus. Ühel hetkel oli mul üks taldrik, üks supikauss, üks pann, katel, üks kruus. Kahvel, nuga ja lusikas. Noorimast tütrest jäänud diivanvoodi ja kahe auguga elektripliit. Ja kaktused. Paari aastaga oli neid jäänud alles alla saja.
Ja siis, kui lõpuks sai remont majas tehtud ja elu hakkas taas looma, sai miski aeg lugeda kaktuseid kokku 500. Enamustel nimed ja puha. Ja siis tuli see 700 ja siis 1000 ja siis 1200 ja siis… Vat siis oli jama majas. Rohkem ei mahu.
Kolmas kord viis numbrid taevasse ja tundus, et alles nüüd oli saabunud see õige aeg kaktustega toimetamiseks. Kui nüüd ausalt, siis peale kaktuste on majas siiski veel kümmekond muud lille ka. Ja sellelt platvormilt ma siis alustan seda tulistamist 50 kergemini õitseva kaktuse nimekirja loomisel.
1.Acanthocalycium griseum
Üks ilusa värviga kaktus ka ilma õiteta, aga näha ka tema kollaseid õisi, ei olegi teab mis täppisteadus.
2.Astrophytum capricorne ja 3.Astrophytum myrostigma

Mis puudutab Astrophytum’eid, siis ega pole palju vahet, kas viie, nelja või kolme ribiga, aga et kindla peale välja minna, siis mina pakuks just need klassikalised. Uskuda või mitte, aga neile meeldib õitseda ja teevad seda meelsasti terve kasvuperioodi. Mina ise olin kaua nende kasvatamise vastu. Ja lihtne oli olla. Ma lihtsalt ei saanud neid kusagilt kätte. Täna aga on seegi perekond mul päris rohkearvuline ja saan juba oma astrotelt korjatud seemnete külve teha. Muide oma esimese Astrophytum myrostigma ostsin ma kohalikust lillepoest.
4.Aylostera fiebrigii ja 5.Aylostera flavistyla
Täna seda perenime ei taheta väga kasutada. Eelistavad Rebutia’t, aga minu meelest on nad ikkagi erinevad ja nii ma neid siis ka välja pakun. Sellised kevadised õitsejad ja mõistagi üksikuid õisi sügiseni välja
6.Chamaecereus silvestrii

Tegelikult võiks Chamaecereus’e lausa kohe kümme korda kirjutada, sest kõik tema hübriidid on meeletud õitsejad. Osa ehk vast tõesti pisut enam nagu näiteks ehk C.cv. Violet või C. cv Constanza. See perekond on mul endal pisut suurema tähele­panu all. Paraku on neil ka üks miinus. Seda perekonda armastavad meeletult ka punane kedrik ja villtäi. Ehk siis kui zeda zaraza’t kuskil mujal ei ole, siis Chamaecereus’elt ikka leiab.
7.Echinocereus reichenbachii albertii, 8.Echinocereus knippelianus, 9.Echinocereus subinermis ja 10.Echinocereus pulchellus
Ka nende nelja puhul peab ära mainima, et ka erinevad teisendid on super õitsejad. Muideks, minu jaoks olid nad kaua teisejärgulised üldse. Ma polnud kindel, kas nad toas üldse õitsevad ja kas ka minul, aga kui kord on see kohtumine aset leidnud, siis Echinocereus’te perekond kasvab ruttu. Tõsi, ruumi peab olema.
11.Echinopsis subdenudata ja 12.Echinopsis calochlora
Vat nende puhul ilmselt ütleb nüüd iga teine, et vanapoisid õitsevad kõik ülikõvalt, aga paraku, paraku, minul on parimad õitsejad just nemad. Võiks isegi öelda, et neid ilma õitsemiseta hoida on pea võimatu.
Mis aga puutub perekonda Echinopsis, siis selle perekonnaga on mul üldse hullud seosed. Nimelt olen ma just selle kaktuse pärast ära käinud isegi prügikastis. Kuidas ma sellise teoga hakkama sain, jääb juba kohapeal jutustamiseks neile, kes minu kogu viitsivad vaatama tulla.
Muide vanapoiss kaktusele hüüdnimeks polegi väga vale. Eriti sellele perekonnale. Sellist hooletust, mida see perekond välja kannatab, võib omistada tõesti vaid vana­poistele.
13.Epiphyllum-Hybr. “Weiser Riese”

Tegelikult õitsevad ju Epiphyllum’id kõik väga hästi, aga kui juba läks nende kõige-kõige välja toomiseks, siis näiteks minu omadest on tema üle kõige. Minu kogus siis hetkel Epiphyllum’eid 40 eri sorti. Osad neist nüüd juba igaaastasel paljundamisel ja aasta aastalt tuleb uusi õitsejaid lisaks. Võrratu perekond, aga taas, vajavad ruumi. Üks lahendus on muidugi kasvatada ühes potis kolme kuni viite erinevat sorti, aga ka siis paraku peab see üpriski suur pott olema.
14.Gymnocactus beguinii, 15.Gymnocactus viereckii, 16.Gymnocactus knutianus ja 17.Gymnocactus saueri
Gymnocactus’ed on siis ühed varajasemad, kes kevadel õitsema hakkavad ja võivad õisi veel ka hilissügisel näidata. Ka pole täheldanud, et neile õitsemine mingitki valu põhjustaks. Ikka varakult õied pähe ja minema.
VIITAR MARIPUU
kaktusekasvataja
Järgneb 30.aprilli Hiiu Lehes