Valge tolmpea teel

Võib-olla on valge tolmpea mu lemmik­orhidee. Ühest küljest võiks arvata, et just tema harulduse tõttu. Eesti mandriosas jagub tal vaid paar leidu, peamine kasvupiirkond jääb Saaremaale. Hiiumaal aga vaid üksikleide saare lääneosas, kusjuures paaril teepervel on ta sootuks hävinud.
Teisalt on valge tolmpea väga ilus lill. Võrreldes punase tolmpeaga lopsakama kasvuga ja õied vägagi silma­paistvad. Rootslased kutsuvad teda koguni metsaliiliaks.
Hiiumaa ainus elujõuline valge tolmpea populatsioon on paras ime. Nad suudavad seal hästi elada ja edeneda ainult tänu lubjasele vanale teetammile. Ümberringi hapul liivamaal kasvavad vaid männikud.
Olen viimastel aastatel ikka üritanud neid seal kokku lugemas käia. Mullu ma õitsemise ajal sinna ei jõudnud, ent seda huvitavam oli näha, kuidas viljumine edenenud.
Oli 24. juuli õhtupoolik, kui sinna jõudsin. Esimene mulje, et hoolimata mai rekord­sadudest polnud nad seekord just ülemäära rammusad. Ju küpsetav soe juuni tõmbas siis pidurit? Kõrgust enamasti ikka vaid jalajagu, mõnel siiski ka veidi enam.
Ega seal justkui pühapaiga tunnetusega kohas ülemäära trampida ka söandanud. Õnneks kulgeb samas väike jalgrada, nii et kõrvale astuda erilist tarvidust polegi.
Niisiis arvuliselt. Umbkaudu 45 vart, osa kahe-kolme kaupa koos. Vahest ei lugenud topelt, vahest ei jäänud keegi kahe silma vahele…
Viljakupraid oli aga kogu selle asurkonna peale vähe. Seitsmel taimel igaühel vaid üks kupar varrel. Siis aga seal kuuse taga kahe­harulisel tolmpeal ühel varrel kaks kupart, neist üks õige kopsakas.
Igatahes päris ikaldusest pole mõtet rääkida. Eks valge tolmpea olegi ju laisk viljuja. Ometigi piisab, et siin on saanud kujuneda oma poolesaja­isendiline populatsioon. Muide, mõni tolmpeataim peab vahel aastakese puhkepausi, viitsimata suveks midagi maa peale ilmutada. Sestap aastati taimede arv erinev.
Ka muidu on see paik taimestikuliselt huvitav, äärmuste kokkusaamise koht. Kõrvuti kasvavad talihaljaste eksootilist Juliana kukerpuud meenutavate tumeläik­lehtedega hapulembesed talvikud ja niiskeid lubjamaid armastavad vesihaljad tarnad.
Vaatasin paar korda tagasi, justkui ikka mitte uskudes, et niisugune Valge tolmpea tee olemas võib olla. Aga näed, täitsa on, tõepoolest. No ja vast järgmisel suvel jõuan siiski kõige ilusamal, tolmpeade õitsemise ajal kohale…