Pärast seda, kui tuli teade, et Rootsi liitub NATOga, on USA õhujõudude koloneli Eric Trychon sõnul Hiiumaal veelgi turvalisem.
Eric oli Hiiumaal külas oma endisel töökaaslasel ja sõbral mereväekapten reservis Roman Lukasel ning tema perel. “Käisin saunas ja sõin hästi palju suitsukala,” rääkis ta oma Hiiumaa muljetest. Eriti maitsev ja üllatav oli tema jaoks siniste luudega tuulekala. Reis Varssavist Hiiumaale kulges läbi Saksamaa, Taani, Rootsi ja Tallinna, nii et kokku sõitis ta koos abikaasa Tammyga viie praamiga. Teine väga terav elamus oli tema jaoks Stockholmi saarte vaheline tasuta praam. “Kaart näitab teed, aga tee saab otsa ja meri on ees,” rääkis ta hämmeldunult, kuidas praam oli tõepoolest teepikendus.
Olulisena jääb Hiiumaa reisilt meelde ka see, et Roman Lukase vend Dan Lukas talle ameeriklaste cornhole-nimelises õuemängus pähe tegi. “Ma olen selles väga hea, aga ma ei võitnud mitte ühtegi mängu!” ütles ta ja raputas pead.
Lisaks viis Roman teda vaatama Tahkuna kaitserajatisi, tuletorni ja Militaarmuuseumi.
Kas militaarmuuseumis oli midagi, mida sa ei teadnud või mis oli sinu jaoks üllatav?
Mahavõetud punamonumendid panid mind imestama. Ma ei teadnud, et vene okupatsioon oli eestlaste jaoks nii palju hullem kui sakslaste oma. USAs nähakse Venemaad teises maailmasõjas ikkagi kui liitlast, kes aitas sakslased alistada. Aga muuseumis tehti mulle selgeks, et eestlastel oli vaja lubada sakslastel end okupeerida, et pääseda vene okupatsioonist. See oli minu jaoks üllatav.
Poolas see on vist teistmoodi?
Seal ollakse siiamaani väga teises maailmasõjas kinni. Kõik muuseumid räägivad sellest, saksa ja poola valitsused ei saa omavahel läbi ja poolakad usuvad, et sakslased on neile siiamaani võlgu. Minu lähetus Poolas on kestnud nüüd peaaegu neli aastat ning selle aja jooksul on poolakad ühe korra Saksamaale kolme triljoni dollari suuruse reparatsioonide nõude saatnud.
See on sinu viimane aasta Poolas – ilmselt jaotas Ukraina sõda selle karmilt kaheks?
Tegelikult tegi see sõda mu lähetuse pikemaks. Pidin algselt olema Poolas kolm aastat, aga nüüd olen kokku neli. Meil on nii palju tööd, ligi kümme korda rohkem ja seetõttu minu sealolekut pikendati. Osa meie kabineti tööst on lendude kliirens. Kui varem käis meie laualt läbi 50–60 lendu nädalas, siis nüüd töötame sama numbri läbi ühe päevaga.
Peaaegu kogu sõjatehnika ja muu varustus, mis praegu Ukrainasse läheb, läbib Poolat. See on Poolast väga lahke, et nad seda lubavad . Nad tõesti väga tahavad Ukrainat aidata ning teha kõik, et Venemaa ei võidaks.
Kas see suurendab kuidagi Poola riske?
Kindlasti. See on kahtlemata nende jaoks väga suur risk, aga nad näevad Ukrainat praegu kui iseendid aastal 1939, kui keegi neid ei aidanud. Nad ei jäta Ukrainat praegu mitte mingi hinna eest üksi.
Samuti on poolakad olnud väga vastutulelikud humanitaarabiga. Nad on vastu võtnud ligi 6 miljonit sõjapõgenikku, kellest umbes 1,5 miljonit on sinna elama jäänud. Neil kõigil on tasuta kooliharidus ja haigekassa ning nad kõik elavad kodudes, mitte põgenikelaagrites. Kui sõda algas, sõitsid poolakad Ukraina piiri äärde ja tõid sealt abivajajaid enda juurde kodudesse. Ka meie juures elas üheksa nädalat üks ema lapsega, kes liikus Poolast edasi USAsse sugulaste juurde.
See sõda on ilmselt väga oluliselt mõjutanud seda, kuidas sõjaga seotud inimesed maailma näevad?
Jaa, maailm pole pärast seda enam endine. USA inimeste jaoks jääb see küll väga kaugeks, aga need, kelle pered on kuidagi sõjaväega seotud, nemad mõistavad seda. Minu pere küsib iga päev, kuidas mul läheb ja kas kõik on ikka korras. Nende jaoks olen ma peaaegu nagu sündmuste keskel. Mina seda ei tunne, minul on Poolas väga turvaline, aga USAst vaadates olen ma sellele kõigele nii lähedal.
Tuumarelva hirmu USAs ei ole?
Ma arvan, et sellele ei mõelda eriti. Kui Poolas on igal pool Ukraina lipud ja inimesed protestivad endiselt aktiivselt sõja vastu, siis USAs on see inimestel isegi natuke nagu meelest läinud. Poolakad mäletavad seda hirmu, mida nad sõja algul tundsid, neilegi kukkus ju üks rakett.
Eestis oli ka hirm sõja algul ilmselt suurem, oli isegi juttu sellest, kas Hiiumaale tuleks rajada sõjaväebaas, juhuks kui … Nüüd, kus ka Rootsi liitub NATOga ja terve Läänemeri muutub sisuliselt NATO sisemereks – kas see muudab Hiiumaa jaoks midagi?
Ma pole siinse piirkonna ekspert ja mul on sellele väga raske vastata. Sõjaväebaasi küsimuses näen võimalikku konflikti soovi vahel end kaitsta, aga teisest küljest pole ju vaja ka sihtmärke tekitada. Aga ma arvan, et Balti riikidel ja saartel on väga turvaline. Rõhutan, et ma pole spetsialist, aga usun, et maismaarünnak Venemaa poolt oleks tõenäolisem ja üle mere saamine oleks neile niikuinii raske, aga nüüd, kus terve Läänemeri on NATO liikmesriikide meri, tundub see veelgi raskem, et mitte öelda võimatu.
Kuidas veel sõja algus Sinu missiooni muutis?
Kui enne tegelesime peamiselt sellega, kuidas Venemaad heidutada, siis nüüd on sõda ja teeme kõik endast oleneva, et Ukrainat aidata. Enne seda ma vaevu mõtlesin Ukrainast, nüüd on kõik minu töös sellega seotud.
Kas otseselt Ukraina aitamine või ka Poola toetamine?
Jah, Poolas on tõepoolest osa minu tööst aidata Poolal olla tugevam, sest see teeb ka meid endid tugevamaks. Poolakad ostavad praegu lennukeid, tanke, igasugu tehnikat ning nende parlament ja rahvas on sellega nõus – kaitsevägi saab kõik, mida ta küsib. Varustuse soetamise mahud on neli korda suuremad ja see tähendab, et meie korraldame ka palju rohkem õppuseid. USAst saadetud varustuse õpetame selgeks samuti meie. Lisaks õpivad sõdurid inglise keelt, mida nad enne nii hästi ei osanud. See kõik teeb Poola NATO liikmesriigina tugevamaks.
Poola roll NATO idapiiri kaitsmises on muutunud kindlasti olulisemaks?
Kindlasti. Poola sõjalised investeeringud ületavad praegu kõigi teiste Bukarest üheksa riikide investeeringud. Poolale ei meeldi küll, et neid Ida-Euroopaks nimetatakse, aga nad on NATO idapiir, samamoodi nagu Eesti. Te asute eesliinil ning olete praegu mõlemad end oluliselt tugevdanud.
Aga ilmselt mitte ainult sõjatehnika poolest vaid üleüldiselt välispoliitikas?
Jah, kasvõi energiaturvalisuse koha pealt. Poola näeb praegu väga palju vaeva, et vabaneda sõltuvusest vene gaasist ja kütusest. Nad ei taha mitte milleski Venemaast sõltuda. Lisaks on Poola praegu poliitiliselt väga häälekas.
Sa ütlesid, et tunned end Poolas turvaliselt. Kas asi on lihtsalt selles, et aeg on mööda läinud või milleski muus?
Ma tunnen end turvaliselt, sest ma tean, milleks me võimelised oleme. Eraldiseisvaina ja NATOs ühiselt, nii et ma ei karda üldse ja ma arvan, et keegi ei peaks kartma. Ma näen seda oma igapäevatöös. Kuigi ma ei oska poola keelt, siis ma näen, et meil on üks eesmärk – me oleme koos, üks kõigi ja kõik ühe eest. Ja sellepärast ma olengi nii kindel, et Venemaa ei saa meid rünnata. Nad ei tule praegu. See oleks maailma lõpp.
