Vaadates käpaliste levikukaarti, tundub saare keskel olev Nõmba vägagi rikas paik. Ent mõne liigi puhul võib siinkandis arvatavasti rääkida minevikuvormis.
Vaevalt siin enam on näiteks jumalakäppi või kärbesõisi. Pole ju enam kõiki neid hooldatud puisniite, niidud kasvavad metsa ja oma väikse osa võttis ka maaparandus. Ses mõttes näib kodune, iseenesest aina rikastuv niidulapp imeliku erandina.
Siiski, sel jaanieelsel päeval võtsin ette ühe väikse uurimisretke. Seal Nõmba mäe lubjasel kagunõlval võiks ju nii mõndagi huvitavat leida… Näed, Vilivalla tee servas turritab peenikese igihalja liivosja kogumik. Seal nõlval leidub aga imelikke noorepoolseid õunapuid, ühel lehed alt puhta siledad. Metsõunapuud? Ju siis. Ehkki alati jääb mind närima kahtlev küsimus, et kas mõnest aedõunapuu seemnest ei või tärgata ka metsiku õunapuu ilmeline järglane?
Aga käpad? Poolvarjulisel rohustualal leidsin kõigest üheainsa lillatava halli käpa. Muiste kasvas neid siin küllap palju. Korrapärase niitmise lakkamine neile kindlasti ei meeldinud ja nii nad peagu kadunud ongi.
Maapind laskub. Sigineb lubikat, ent ikka ei mingit käpalistepidu. Jõudsin üsna täitsa puisniidu ilme säilitanud alale, kus on välud lehtmetsas, sealhulgas uhke voltiskorbane tammejäss ja mõni teise rinde pärn. Rohustu aga ei hiilga erilise värvikirevusega. Paar ööviiulit ju on, mingeid madalaid tarnu nätskemas osas ka. Kas hirss- või harilik tarn? Oh, tarnu on Eestis oma kolmveerandsada liiki, nende selgeks saamine on paras teadus.
Edasi tuleb juba küllap lubjavaene võsasem sookasepuntidega puisniidujäänuk. Siin on pilt aga märksa rikkalikum. Lisaks tavalisele angervaksale, tedremaranale, peetrilehele, lillakale, soopihlale, võsaülasele, kollasele võhumõõgale, mets- ja kuldvitsale, maikellukesele ning longus helmikale ka paar harvem kohatavat liiki. Ma ei teadnudki, et ka Nõmbal soosõnajalg kasvab! Ja seal hakkab õitsema kollane ängelhein. Levikukaardi järgi peaks ta Hiiumaal tavaline olema, ent pole mina teda varem vist trehvanudki. Kui kodune puisniidumets välja arvata. Seal hakkavad nad peale võsaharvendust sel aastal esmakordselt õitsema. Muide, märksa ilusam on helelillade narmaliste õisikutega kõrget kasvu kurekell-ängelhein. Nätskel Hiiumaal peaks talle sobivaid kohti kuipalju olema, ent kasvab ta, kui üldse, vaid kusagil saare idaservas.
Huvitav on ka heleroheliste lopsakate lehtedega taim: seaohakas. Väidetavalt täitsa tavaline taim, ent iga päev teps mitte siiski ette ei jää. Oma pehme lopsaka olekuga ei näi ta tegelikult üldse õige ohaka moodi. Seaohakat peetakse niitude väheväärtuslikuks umbrohuks. Teisalt kõlbavat tema jäme risoom süüa nagu ehtne köögivili.
